Lugemispäevik: Death at Victoria Dock

Kui ma nägin seda raamatut Amazon JP’s soodushinnaga, siis ei uskunud ma oma silmi. Pilgutasin. Number ei muutunud. Järelikult oli ikkagi õige number. Ruttu otsisin rahakoti välja ja tellisin ära. Järgmisel päeval tõi postiljon selle ära. Õnneks ei olnud ma sellel hetkel kodus, aga abikaasa andis allkirja ja pani paki mu arvuti ette ootele. Ta isegi ei andnud mulle teada, et sel ajal, kui ma väljas olin, toodi see kohale. Sest ma olen tahtnud seda raamatut lugeda juba eelmise aasta algusest, kui ma sarja esimesed kolm raamatut ühe hingetõmbega läbi lugesin.

Aga need raamatud on nii neetult õhukesed ja nii kallid! 15-20 eurot käin hea meelega välja raamatu eest, mida ma loen näiteks nädala. Kui raamat saab päevaga läbi, siis on jällegi nõme lugu see, kui tegemist on sarjaga ja no nii tahaks järgmist osa, mis maksab jälle sama palju. Niisiis ei, valitsen ennast. Ootan. Jälgin soodukaid. Äkki mul läheb õnneks… Igal juhul on see aasta alanud minu jaoks väga õnnelikult, sest saingi neljanda osa ning veel kaks raamatut (mis on paraku küll sarja teises pooles). Kokku on raamatuid 20, nüüd olen nelja lugenud ja kaks on veel kunagi lugemiseks olemas. Mõnus!

Phryne Fisher, elegantne detektiiv Austraalias, saab suure üllatuse osaliseks, kui keegi tulistab puruks tema kalli auto esiklaasi. Ja seejärel avastab ta kauni noormehe, kelle kaelal on anarhistide tätoveering, suremast. Noormees sureb naise käte vahel ning tema viimased sõnavad reedavad tema päritolu. Ta on lätlane. Kuna ilusaid noormehi on maailmas niigi vähe, vannub Phryne kättemaksu. Samal ajal kaob teismeline tüdruk oma kodust: põgenenud? röövitud? ning detektiiv hakkab uurima mõlemat lugu.

Lugesin selle raamatu läbi ühe istumisega, jättes kõrvale kõik muu. Ühest küljest oligi nagu saatuse sepistamine, sest nii mõnigi oluline asi jäi tegemata ja sellele on muidugi omad tagajärjed. Aga sellel hetkel oli mul vaja seda raamatut lugeda. Emotsionaalselt, vaimselt. See on selline tujutõstja teos. Noh, jah. Läks nii. Aga tänu sellele on nüüd veidi parem enesetunne. Okei, valetan. Öösel kella kaheni lugemine ei mõju enesetundele sugugi hästi, aga natuke aitas see ikkagi. Suur osa sisust oli küll natuke ettearvatav, aga see on ikkagi nii hästi ja mõnusalt kirjutatud krimka, et mind see küll ei häiri.

Praegu on ülisuur kiusatus minna seven elevenisse ja osta omale Amazoni kinkekaart, et osta järgmine raamat. Õnneks on järgmine raamat peaaegu 200 lehekülge, nii et kuigi lühike, siis ikkagi natuke pikem kui see. Sõltuvusttekitavad sarjad on ikka saatanast. Eriti kui need on kallid ja mitmeosalised ja nii õhukesed! Samas, see, et need nii õhukesed on, ongi ilmselt osa võlust. Kui ühe hingetõmbega ei saaks loetud, siis kas ta meeldikski nii väga? Ju ikka, vähemalt mulle. Eks väljaandest sõltub ka ja lehtede arv on selline… suhteline. Üks raamat, mille ma endale sellest sarjast soetasin, on umbes 300 lehte. Kiri on samas natuke suurem, nii et ju ta läheb ikkagi sama kiiresti.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s