Aastalõpupidu

Täna oli trimestri viimane päev ning homsest algab mul puhkus. Nädal aega on meil pühad, kuid neid ümbritsevad kolm päeva võtan välja puhkusena. Niisiis jääb mul alles 17 päeva, millega järgmise poole aasta jooksul arvestada. Bürokraatiat on muidugi küllaga ja on ilmselt ka tulevikus. Täna toimus minu kooli aastalõpupidu, kuhu ma olin otsustanud juba mitu kuud tagasi minna. Selle korraldasid esimese klassi (Eesti seitsmendikud) õpetajad ning see toimus restoranis, mis oli tegelikult koolile üsna lähedal. Kuna minejaid oli päris mitu, siis telliti buss ning läksime ühiselt. Sinna minnes sain teada, kes on see õpetaja, keda minu õpilased kardavad. Muidugi ei tormanud ma seda talle ütlema. Kahel põhjusel. Esiteks on ta jätnud mulle suht sümpaatse mulje ja teiseks polegi see info nii oluline. Õpilased ei öelnud mulle ta nime ju massiliselt. Kõik isiksused ei peagi omavahel klappima, nii et oluline on aru saada, kus on reaalne probleem. Kui kõik kardaksid, siis oleks ilmselgelt probleem ja tasuks kuidagi sellega tegeleda.

Pidu läks maksma 5,500 jeeni. Umbes 50 eurot. Kui ma alguses plaanisin lugeda “Ajutormi”, siis tegelikult jõudsin sellest enne pidu lugeda vaid mõned leheküljed ja süvenesin kogemata hoopis teise raamatusse. Niisama sirvides sattusin ühe Murakami teose otsa ja mõtlesin, et annan sellele autorile veel ühe võimaluse. Siiani on “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” üsna nauditav lugemine, kuid lemmikute hulka ta tõenäoliselt kuuluma ei saa. Murakami on üllatuslikul kombel üks väheseid jaapani autoreid, kes on mulle sellise ükskõikse mulje jätnud. Sellest saab väga tõenäoliselt esimene tema raamat, mida ma ei ole pooleli jätnud. (Usun siiralt, et mõnikord on autorite ja raamatute jaoks oma aeg ja koht ning siiani pole Murakami minu eluga sobitunud.)

Aastalõpupidu toimus peenes restoranis. Ma muretsesin veidi, et kogu menüü on nii jaapanipärane, et see ei meeldi mulle üldse, aga õnneks oli kogu sündmus erakordselt hästi planeeritud. Tervitused, avakõned ning siis võis hakata sööma. Istekohad tõmbasime loosiga ning minu numbriks oli üheksa. Minu õnnenumber. Niisiis läks ilusasti, et ükski neist kolmest inglise keele õpetajast, kes peole tulid, ei istunud minu lauas. Nad natuke muretsesid selle pärast, aga mul polnud kavatsustki lasta end häirida võimalikest raskustest. Sest ma olen siiani ju Jaapanis hakkama saanud, eks?

Enne peo ametlikku algust tuli üks mu kolleeg minu juurde, et näidata mulle pilte ja videoid tunnist, kuhu ma minna ei saanud. Õpilased tegid esitlusi ja ma läksin ühte tundi oma vabast ajast, et neid aidata. Tõeline rõõm oli vaadata nende esitlusi! Kui palju vaeva nad olid näinud!

Alguses ma mõtlesin, et teen toidust diskreetselt pilti, kuid enne kui ma jõudsin telefoni väljagi võtta, soovitas mul kolleeg söögist pilti teha. Sest ta teab, et ma olen vahel koolis oma söögist pilti teinud ning sellest ka rääkinud (minu lõunasöök pannakse valmis õpetajate toas, kust ma selle oma lõunaklassi viin; enne viimist üks kiire klõps teha pole mingi probleem). Niisiis saan teiega jagada kauneid pilte meie õhtusöögist. Magustoidust unustasin pilti teha, sest keegi ei tuletanud seda meelde. Magustoiduks oli maasikatarretis.

Ja hoolimata sellest, et mu lauakaaslased ei tundnud end inglise keeles eriti hästi, siis saime omavahel väga hästi suheldud jaapani-inglise segakeeles. Ma sain endalegi üllatavalt päris paljust aru, kuigi rääkimisega on mul endiselt raskusi. Pärast pidu tõi üks mu kolleeg mu koju, kuid enne seda sõitsime mööda Kashiyama tööstuse Frozen’i teemalisest valgustusväljapanekust. See oli imeilus!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s