Jõuluaeg

Öösel sadas paksult lund ja hommikul aknast välja piiludes, puges rõõm kohe sisse. Lausa lust oli läbi sellise natuke vesise, natuke pakkiva lume sees prügi välja viia. Minu prügipunkt on umbes kolme minuti kaugusel kodust, nii et natuke sai lumes kõmpida küll.

Lumest elavnenud, veetsin aga natuke liiga palju aega väljas ja jäin peaaegu kooli hiljaks. Jooksin suurema osa teest, kirudes nii ennast kui ka ülejäänud maailma. Aga mitte lund. See lumi on nii kallis ja hinnaline ja ehk peab ta veel paar päeva vastu, kuigi juba tänaseks on ilmateade ennustanud mitut plusskraadi. Praegu paistab, et lund veel on. Kolleeg ütles, et see aasta on lund vähe, järelikult on järgmisel aastal paksu lumesadu oodata, mis kogu linna enda alla matab. Tore.

On harjumatu, et sügist vaheaega ei olnudki ja nüüd annab see juba tunda. Viimased nädalad olen kas pidevalt tunnist tundi jooksnud (nädalakava muutus ühel hetkel drastiliselt hullumeelseks) või siis ninapidi raamatusse pugenud, et mitte reaalsusega tegeleda. Lihtsalt füüsiliselt ei jõua, ei taha, ei viitsi. Vahepeal sunnin ennast ikkagi vabal päeval ka kodust välja minema ja kas või natukese haaval kodutöödega punnitama. Ma tunnen end siin koduselt, aga tahaks puhkust. Jõulude ajal tuleb tööl olla, aga 26 on viimane tööpäev. Siis algab õpilastel talvevaheaeg, mis suuremas osas on minul ka vaba. Reedel võtan puhkust ja õpetajate vaheajale järgneval esmaspäeval ka. Teisipäeval lähen tööle lauda soojendama, sest tunde ei ole, aga ma ei taha oma puhkusepäevi niisama ka ära kulutada. Praegu on neid alles 16, heal juhul 18, kui ma kahe päeva ümber oleva segaduse ära klaarin. Kui 16, siis noh, jah. Ei hakka seda ühte päeva raiskama. Muidu on üldse vaheajaga seoses suur segadus, sest tegelikult me ikkagi töötame. Ja kui ei tööta koolis, siis tulevad vabad päevad kas puhkusest või kodust töötamiseks. Kuna mul paluti võtta puhkust kolmel päeval, siis järelikult on ülejäänud päevad kodus töötades. See tähendab, et tegelikult kuhugi kaugemale reisida ei tohi, kui just kooli luba ei ole.

Täna on jällegi lauasoojenduspäev. Tormasin hommikul jooksuga kooli ainult selleks, et avastada, et mu ainuke tund jääb ära. Tore. Nüüd ma siis siin kirjutangi. Teises aknas on lahti kodune ülesanne, mille tähtaeg oli juba ammu. Ehk saab valmis. Ausaltöeldes tunnen, et see on täiesti kohutav. Ma pean endale veel mõned prantsusekeelsed raamatud ostma, sest no ei ole võimalik seda keeleoskust alles hoida, kui keelt ei kasuta. Nothombi kolm või neli raamatut on juba läbi loetud, arvatavasti pean järgmisena ette võtma Simenoni teose või Ogawa raamatu, mida ma pikalt taga ajasin ja millest ma peaaegu ilma jäin. Portugali keelest ärgem räägigi. Seal on näe veel üks raamat, mille ma endale soetama pean. Igatahes, kui see töö ükskord valmis saab, saadan selle suure piinlikustundega ära. Ma pean ennast kokku võtma. Vähemalt sain praktika tehtud, nii et 100% loru ma ei ole. Kõigest 75% veel, aga kui ma natuke veel pingutan, siis äkki läheb hästi. Üldse on ülikooli koha peal mitu suurt küsimärki, sest tulevik on kauge ja keeruline ja mul on tulevikus teha palju raskeid otsuseid. Hetkel on mul lõpetamisest puudu 36 ainepunkti ja magistritöö. Seda on päris palju, aga kui ma end optimistlikult kokku võtan… eks näis. Tumedad pilved hõljuvad mu pea kohal, kui ma mõtlen kõigele, mis peaks juba tehtud olema. Aga siiski ei ole.

Ühel nädalavahetuse hommikul käisime tüdrukutega Mr. Donutsis pokemonisõõrikuid söömas. Neil on selline kampaania, et kui sa ostad selle ja tolle, siis saad kaasa mingisuguse sööginõu, nagu taldriku või kruusi. Selleks ajaks kui meie läksime olid taldrikud otsa saanud, aga kruusid me omale saime. Sellel asjade kogumisel pole eriti suurt mõtet, aga kuna selle sai nende lahedate sõõrikutega kaasa, siis vedas! Eesmärk oli ikkagi neid sõõrikuid proovida. Pokéballiga sõõrik on maasika- ja valge glasuuriga. Pikachu ise on banaanine, kollase glasuuri ja seest banaanikreemiga. Väga maitsev!

Veel toiduteemadel jätkates oleme õppinud kodus tegema veel ühte jaapani rooga, okonomiyakit. Seda võib nimetada soolaseks pannkoogiks, aga tainast on seal küll väga vähe võrreldes kapsa ja teiste köögiviljadega. Selle tegemiseni jõudsime, kuna restorani kunagi ei jõudnud, aga isu selle järele oli olemas. Niisiis vaatasin kohalikus toidupoes ringi ja voilá, oli terve õpetuskomplekt, millega teha. See pole muidugi kõige odavam variant, aga esimeseks proovimiseks tasus ära, kuna sellel olid selged kasutusjuhised peal. Jahu ja muid aineid müüakse eraldi ka. Tavaliselt küpsetatakse okonomiyakit selleks ette nähtud plaadi peal, mis söögikohtades on laua sisse integreeritud, aga mida müüakse ka eraldi. Meie kasutasime selleks tavalist raudpanni (mille tõstmisega minul on raskusi, nii et hurraa, see kes panni tahtis, see küpsetab!) ja tuli välja küll.

Okonomiyaki peale on pandud okonomiyaki kastet (mis Google’i sõnul on segu mitmest erinevast kastmest) ja Jaapani majoneesist. Jaapani majonees on täiesti teistsuguse maitse ja tekstuuriga kui see, mida kodumaal müüakse. Lisaks on peal bonitohelbed, mis annavad söögile ka omamoodi nüansi. Igatahes oli see nii maitsev, et oleme seda nüüd päris tihti teinud. Täiesti kindlalt üks minu lemmikroogasid siin kaugel maal. Sellegipoolest tegi palju rõõmu kodust saadetud pakk, kus oli tohutu kogus igasugu maitseaineid. Minu abikaasa lemmik pasta rossa on meil isegi praegu igapäevases kasutuses, sest kohutavalt raske on siit mingit korralikku maitseainesegu leida. Ühel hetkel proovime ise midagi kokku segada, aga nii mõnus on, kui see on juba olemas ja ilusas purgikeses ka. Mees, kes teeb ka suurema osa ajast süüa kodus, oli nende üle minust isegi õnnelikum.

Mõtlesin jõulude puhul lasta õpilastel proovida piparkooke, sest siin neid ei ole, kui ise ei tee. Paraku tuli kooli poolt keeld ja kui alguses isegi lubati õpetajate toa ukse juurde panna mõned degusteerimiseks välja, siis lõpuks keelati ka see ära. See on natuke kurb, sest mingisugust jõulutunnet siin ei ole. Tunnis vaadatakse küll jõulufilme, aga tegelikult on jõulud Jaapanis täiesti teistsugune püha. Raadiost lastakse küll jõululaule ja kaubanduskeskused on end ära ehtinud, aga see on ka kõik. Enamik mu õpilastest jõule ei tähista. Palju olulisem püha on siin aastavahetus, mida tähistatakse templites käimisega. Ilutulestikku ei tule. Ma ei ole kindel, kui hea või halb mõte on meie templisse minek. Kuuske mul ka kodus ei ole ja vaevalt, et tuleb ka, sest see ilus kuusk, mis mulle meeldima hakkas, on üle mõistuse kallis. Mõni ime siis, et koduigatsus tabab JETe eriti just jõuluajal. Veel rohkem siis, kui ei minda pühadeks tagasi kodumaale. Aga jõulutunne ei peagi olema asjades, see olgu südames. Enda teha…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s