Möödunud aeg

Enam kui kuu on möödunud viimasest postitusest. Ilmad on külmad ja vahepeal tuli korraks isegi esimene lumi maha. Olen teinud esimese portsu piparkoogitainast. Olen olnud haige. Juuksed tõmbuvad tihedamini pusasse ja ma igatsen kohutavalt seda pusapalsamit, mida Eestis kasutasin. Tootja seda aga otse Jaapanisse ei saada ja kuigi ma võiksin kasutada vahendaja teenust, siis lõppkokkuvõttes tuleks see ikkagi absurdselt kallis. Niisiis harjan juukseid ilma selleta.

Praegu olen jälle natuke tõbine. Hommikul on toas 8 kraadi sooja, väljas null või isegi miinused. Õhk on kuiv ja ajab vaikselt mu nina verele. Esimene ports piparkoogitainast valmis juba mõni aeg tagasi ja praegu teen juba mõttes arvutusi, kui palju ja kellele võiks neid jõuluküpsiseid jagada. Eeldusel, et ma saan glasuuritegemisega ka hakkama. (Kommentaar: selle kirjutasin eile, glasuuritegemisega sain õhtul hakkama, ainult, et kui ma kaunistama hakkasin, siis läks glasuurikotike katki ja hakkas igalt poolt välja ajama.) Igal juhul on see küpsetamine köögi- ja esiku temperatuurile hea. Kui me kütame, siis ainult ühte tuba, mida katsume hoida 15 kraadi juures. See on selline talutav piir, kui end soojalt riidesse panna. Olen vaikselt hakanud mõtlema, et võib-olla tuleks osta suurem küttekeha, aga kuna need on kallid osta ja veel kallimad kasutada, siis vaatame, kaua ilma selleta vastu peame. Maja on iseenesest paremini soojustatud, kui algul arvasin, nii et selles osas on kahtlemata vedanud. Meil on kaks kihti aknaid, mis ju ometi natuke aitavad sooja hoida. Samas on kindel, et ilm läheb veel külmemaks, nii et olen vaikselt hakanud elektriga teki ostmise peale mõtlema.

Köögis on nii külm, et Nutella muutub nii tahkeks, et enne kasutamist tuleb talle veidi sooja pakkuda.

Võtsin viimase nädala kaks viimast päeva töölt vabaks. Ma ei ole kindel, kas need päevad tulevad mu puhkusepäevadest või eripuhkusest, mida teatud sündmuste puhul jagatakse. Olen istunud ja mediteerinud, õppinud… Kui ma midagi oma ülikooliainetest tahan ära teha, siis tuleb mul ennast ikka korralikult kokku võtta. Tehniliselt võttes olen akadeemilisel, aga teisest küljest… kui midagi oled alustanud, siis tasuks see lõpuni viia. Nii et jätkan püüdlemist. Eriti ma nende kahe päeva jooksul ei saavutanud, kuid ma tunnen ennast paremini. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Novembri lõpuga said otsa ka minu lõunad esimesel korrusel. Nüüd lõunatan kolmandikega, kes on sama võluvad, kui nendest nooremad õppurid. Riisist on juba üsna kõrini, nii et isegi vaheldustpakkuv sai on viimasel ajal tüütult rõõmutekitav. Kes oleks osanud arvata, et on võimalik langeda nii madalale?

Igatahes, viimase kuu jooksul on palju tehtud saanud. Üks nädalalõpp käisime mu teise poolega Komoros sügist nautimas.

Mina sügist nautimas enne kergelt haigestumist

Park oli imeline ja värve täis. Me käisime enamikes muuseumides, loomaaias ja jalutasime niisama ringi. Natuke võõras tundus, et Novembris on nii ilus ilm, kuid ju ma olen ümbrusega juba harjunud. Muidugi esineb aeg-ajalt kultuurišoki hetki, aga oleme ju siiani hakkama saanud. Eks siis edaspidi ka.

Üks põhjus, miks ma tahtsin Komorosse minna, oli niisiis see ilus loodus. Teine, veidi vähem avalik põhjus, oli see, et seal oli üks luuletus, mida ma oma vihikusse tahtsin ümber kirjutada, aga mille foto kvaliteet oli kohutav ja mida ma niisiis pärast viimast reisi teha ei saanud. Seekord läks aga paremini.

Ühel hetkel kaldusime teelt kõrvale ja otsustasime valida ühe natuke salapärase raja, mis suurest künkast alla läks. Tee jooksis sik-sakis mööda kõrgendiku külge ühest otsast teise. Alguses tundus see lühike, kuid läks oma pool tundi enne, kui me alla jõudsime, et avastada end veejaama (?) juurest. Seal oli üks vana hüdroelektrigeneraator (?), millest mina eriti aru ei saanud, aga mille uurimist Erik näis nautivat. Seda oli vahva avastada, sest kui me poleks teelt kõrvale kaldunud, poleks me seda ka ilmselt kunagi leidnud.

Tee, mille valisime

Peale seda toimus kaks koolitust: üks Shiojiris (olin haige, aga läksin ikka kohale, sest olen varemgi hulle asju teinud) ja teine siinsamas Sakus. Shiojiri koolitus puudutas suuremas osas samu asju, mida ma ülikoolis eelmine aasta õppisin, aga palju väiksemas mahus. See oli hea võimalus vaadata, kui palju ja mida ma siis täpselt mäletan. Tuli välja, et ikkagi päris palju. Sakus olev koolitus oli pigem nagu niisama kokkusaamine, aga seal tegime me ühiselt dangot, riisijahust pallikesi, mis on ise suht maitsetud ja kaetud sojakastmest ja suhkrust kokku keedetud ollusega. Mulle see eriti ei maitse ja mu mehele ka mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s