Miks kõik venib…

Juba mõnda aega on blogis olnud vaikus. Selles ei ole süüdi puudus sellest, millest kirjutada, vaid pigem aeg ja kohusetunne. Aga aeg muudkui tiksub ja mitte miski ei edene. Ja kõige tipuks on ka ilm hall ja uimane, juba mitu päeva. Mõni aeg tagasi pandi koolis õpetajate toas küte sisse. Muidu on ruumis alla 20 kraadi sooja ja mu sõrmed on sellegipoolest muutunud jääkülmaks. Kui ma selle postituse kirjutamist alustasin, toimus samal päeval haridusosakonnas koosolek, kuhu kõik uued ALTid minema pidid. See algas kell 16:30. Minu päev lõppes 16:15. Asama JHSist on haridusosakonda kiire kõnniga minnes umbes 45 minutit. Totakas korraldus. Isegi kui haridusosakond teatab, et me ei pea suurel koosolekul osalema, ei tähenda see koolide silmis otseselt, et me võime nii palju varem koju minna.

Koosolek oli täpselt sama kasulik, nagu ma arvasin. Nimelt keskendus see ainult algkoolidele, mis oli minu jaoks lihtsalt tore kuulamine. Mul on ainult põhikool. Lisaks jäime koolitusele hiljaks, mis sest, et sõbranna autoga mind sinna kohale viis. Aga see selleks.

Esimene põhjus, miks blogi on natuke seisnud, on õppimine. Kõik, mis pole inglise keeles, pean tegema kodus. See edeneb kuidagi ootamatult vaevaliselt, sest nii palju elulisi asju on vaja ka ära teha. Enne viimast nädalavahetust oli vaja koristada, asju kokku pakkida, organiseerida. Koristamine jäi natuke pooleli ja lohutasin end mõttega, et pole hullu. Kõik on varem segadust näinud. Lisaks veel töö, sest see viimased kaks nädalat on tegusad olnud. Saabub õhtu ja tahaks juba magama minna, aga ei saa. Sest tuleb ette valmistuda. Niisiis olen katsunud inglise keeles õppida, et siis hiljem koju jõudes oleks lihtsalt teise keelde panemise vaev. Et vähemalt olen midagigi saanud ette valmistada.

Milleks ette valmistuda? Eelmise nädala laupäeval käisin Tokios. Sõitsin esimest korda shinkanseniga.

Läksin hommikul vara, et maksimaalselt seda kallist reisi ära kasutada, aga kahetsesin seda niipea, kui linna kohale jõudsin. Ma ei lähe enam kunagi üksinda sellesse suurde linna. Rongijaam oli üüratu ja kuna ma ei julgenud sellest palju kaugemale minna, hirmus ära eksida, kolasin seal niisama ringi. Korra jalutasin paleeaedadesse, et korrakski rahu saada. Esimestel päevadel Jaapanis tundus Tokio vaimustav, põnev… Seekord üldse mitte. Ilmselt oli selles süüdi ka see, et olin üksi ja ma pidin õhtuks lennujaamas olema. Kui seda lennujaama minekut poleks olnud, oleks ma ka Tokios käimata jätnud. Mulle ei meeldi pilvelõhkujad ega suured rahvamassid. Tokios on mõlemat.

Teel Tokiosse, lumine mäetipp.

Aga Tokiosse minemiseks oli mul hea põhjus. Tegelikult oli see pisike vahepeatus teel Narita lennujaama. Peaaegu kolm kuud ootamist ja igatsust sai läbi, kui mu kallis abikaasa lõpuks mulle järele tuli. Selline pikk aeg vahele sai planeeritud kahel põhjusel. Esiteks oli juba üksinda teise maailma otsa kolimine väga kallis. Teiseks rippus aga õhus mitmeid vastuseta küsimusi, sealhulgas ka need, mis puudutasid mu tollal tulevast töökohta, ja ka üldiselt üks ilus suur küsimus, nagu “Kas ma saan seal hakkama?” Praegu saab vastata, et vist jah. Raske on. Aga mulle meeldib. Niisiis ei jäänudki tal muud üle, kui ka lennukile astuda. Praegu ei taha ma siit veel lahkuda, nii et kes teab, mis edasi saab. Varsti antakse meile see Paber, mis siis kas annab meile võimaluse jääda veel üheks aastaks või siis ei anna.

Ja niisiis kolmandaks põhjuseks, miks kõik nii aeglaselt edeneb, ongi mu teine pool. Teise riiki kolimisega kaasneb ka palju paberimajandust. Niisiis saime lennujaamast hädavaevu tulema. Meil oli kolm minutit aega rongile joosta ja me jõudsime! Me jõudsime… Süda siiani peksab sees, kui mõtlen sellele, mis oleks juhtunud, kui me oleks oma rongist maha jäänud. Ma polnud plaan B’d eriti kaugemale mõelnud, kui et ju me siis hotelli võtma peame. Teine hirm oli muidugi Tokyo rongijaam, kus tuli teisele rongile istuda. See oli jube, aga õnneks sattusin Facebookis vestlema tuttavaga, kes seda kanti lausa nii hästi teab, et ta suutis mind õigesse kohta juhatada ilma, et oleks teadnud, kus ma täpselt olen. Seal olid küll sildid ka, aga nende järgi tormamine oleks lihtsalt olnud lisastress. Niisiis jõudsime päeva viimasele shinkansenile, mis Tokyost Sakusse läks. Kõik läks lõpuks hästi.

Aga kahekesi elades on mõlemal vaja vahel erinevaid asju. Niisiis on palju aega kulunud elukorralduse paikapanemisele, näiteks prügisorteerimise õpetamisele, ostlemisele. Sest ühine kodu võiks olla mõlema nägu. Ja saabki olema. Täna toodi laud ära – hurraa! Ja magamiseks on madrats ka olemas, nii et elu on ilus. Mõned asjad on veel puudu, aga küll me need ka omale saame.

Aga vahepeal oli mul üks ütlemata vahva inglise keele tund. Praegusel aastaajal on kõige olulisem suulise oskuse arendamine, niisiis tegime ühe tunni, kus õpilased pidid mulle seletama erinevaid Jaapani päritolu asju. Niisiis mina õppisin kasutama erinevaid asjandusi ja õpilased said mind õpetada. Kui keeleoskusest jäi puudu, võisid nad seletada ka kehakeele abil. Päeva lõpuks oli mul taskus mitu aktiveeritud kairo pakki. Need on ühekordseks kasutamiseks mõeldud soojendavad pakid. Mõnusalt soojad.

Praegu magan küll veel lahtise aknaga, aga päeval on küll päris jahe. Kõik kohad olid Halloweeni teemalisi asju täis, nüüd hakkavad juba jõulud peale tulema. Nagu tavaliselt. Aga siin on jõulud natuke teistmoodi püha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s