Matsumoto ja masendus

Vaikselt on ligi hiilinud see aeg, kui puulehtedele on ilmuma hakanud punakas toon ja tahaks jahedate ilmade eest teki alla peitu pugeda. Päris sügiseks seda veel küll nimetada ei saa. Praegu on väljas 13 kraadi sooja, kuid homseks lubab ilmateade jälle kahtekümmet. Kolmapäeva öösel on juba alla kümne. Niiviisi see temperatuur siin kõigubki. Praegu jätan veel akna öösiti lahti, lastes jahedal õhul toa vallutada. Ehk ei lase sügis ennast enam kaua oodata.

Ma olen püüdnud enda eest hoolitseda nagu oleksin iseenda lapsevanem: mine varakult magama, tõuse varakult (esimese helinaga!) ülesse, pigista tassi sisse pool sidrunit, kui tunned, et külmetus sisse üritab pääseda. Vahel ei kannata ma iseenda tänitamist välja ja siis luban endale mõne pisikese luksuse. Kui selleks luksuseks on “olen täna õhtul kauem üleval”, siis võib hommikul ennast selle tõttu kiruda, sest kust ma selle lisaenergia peaksin nüüd võtma, et tundides eriti genki olla? Tegelikult ongi niimoodi lihtsam, sest ega mu kullakallid ka kogu aeg rõõmust ei pakata, kuigi vahel tundub küll nii. Eelmine nädal olid neil trimestri keskpaiga testid. Kolmandikud olid pidulikus koolivormis, esimese ja teise klassi omad aga kandsid uhkelt spordivormi, millega nad iga päev koolis käivad. Kevadel on kolmandikel gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Aprillist asuvad nad kõigi eelduste kohaselt õppima mingis teises koolis. Statistika järgi jätkab umbes 94% Jaapani põhikooliõpilasi oma õpinguid gümnaasiumis.

Reedel olin sunnitud koolist puuduma, et osaleda kohustuslikul, kõikidele JETidele mõeldud koolitusel Matsumotos. Päev algas kella viiese äratusega ja lõppes kell üheksa õhtul, kui koduuks mu selja taga uuesti sulgus. Peaaegu kaheksa tundi sellest toimus rongiga sõites. Matsumoto on imeilus linn, kuid meie seda näha ei saanud. Meil lihtsalt ei olnud selleks aega. Teine asi, milleks meie reisikava aega ei jätnud, oli söömisvõimalus. Hommikusöök tuli sisse ajada varahommikul ning tagasiteeks pidid omal snäkid kaasas olema. Teoorias võib ju vaielda, et oma asi, oleks võinud varasema/hilisema rongiga minna, kuid päris öösel ka ringi liikuda ei taha. Veel oleks olnud variant minna kiirrongiga, aga seda meie armas tööandja ei kompenseeri. Ja kuna mul pole endiselt õrna aimugi, kui palju ma ühel tavalisel kuul kulutada võiksin, siis kes see ikka nii väga seda raha tuulde tahaks loopida. Igatahes oli mul sellest reisist terve nädalavahetuse veel halb olla ja ma ei saa ennast isegi lohutada, et “Näe, õppisid midagi uut!” Ei õppinud. Kõik koolituse info kattus sellega, mida ma netist juba enne Jaapanisse tulekut olin lugenud, sest kuidagi tuleb ju end ette valmistada võõral maal elamiseks ning üldise infoga võiks juba iseenesest ennast kurssi viia. Mingit kasu ei ole sellest, kui keegi ütleb sulle, et talve üleelamiseks pead sa ostma endale küttekehad ja aknad kilega soojustama, minemata detailidesse, nagu kust sa võiksid vajalikud asjad endale soetada ja kuidas seda akent ikkagi soojustatakse. Võin kihla vedada, et ma polnud seal ainuke, kellel sellised praktilised kogemused puuduvad – eriti arvestades, et meie seas oli neidki, kes näevad see aasta esimest korda lund.

Koolituse alguses sirvisin materjalid läbi ja otsustasin, et finantsteemalisele koolitusele ma ei lähe. Esiteks olen ma juba paarikuulise koolituse läbinud ja teiseks jagas Sam minuga oma exceli tabeli blanketti. Igasugused rahaplaneerijad on ju ka suhteliselt lihtsalt kättesaadavad. Igatahes oli materjalides olev tabelike tunduvalt kehvem sellest, mida ma oktoobri alguses süstemaatiliselt kasutama hakkasin. Niisiis läksin koolitusele, millel oli intrigeeriv pealkiri “Presentation Skills and Material Design”. Nii toredad kui ka need koolitajad polnud (ja nad on toredad ja ma olen neilt varem kasulikku infot saanud ka), siis ei olnud ma valmis selleks, et mulle õpetatakse powerpointi kasutamist. Inglise ja eesti keeles julgen end üsna pädevaks pidada, aga mu tööarvuti on jaapanikeelne. Olen proovinud sellega powerpointi esitlust paar korda teha, alla andnud ning läinud Google docsile üle. Veel räägiti meile seksuaaltervisest, vaimsest tervisest ja katastroofideks ettevalmistumisest. Kuigi ma elan Jaapani mõistes turvalises kohas, ei tähenda see, et ma olen kõige eest kaitstud. Ja kui Eestis elades oli mul suhteliselt ükskõik, kas mul on nädala varud olemas või mitte (sest tõenäoliselt ei juhtu midagi), siis siin hakkab küll natuke kõhe, kui valjuhääldist tuleb teavitus saabuva taifuuni kohta.

Mäed kaitsevad meid. See on lause, mida mulle öeldakse iga kord, kui midagi tulemas on. Need mäed… Igal hommikul on need kui ilmateade: kui ma näen neid, siis tuleb ilus päev; kui neid varjavad pilved või nad upuvad udusse, siis tasub kaasa võtta vihmavari. Siiani toimib ideaalselt! Ainult korra olen niimoodi vihma kätte jäänud, et midagi ei olnud kaitseks. Siis jooksin koju, tegin tassi teed ja hakkasin järgmiseks päevaks ette valmistuma. Haigeks ei jäänud ja elu läks edasi.

Eile oli aga jälle üks tore päev. Kuigi ma suutsin kõigest hoolimata teha lõunauinaku, toimus õhtul üks imeline üritus, mis meenutas üsnagi meie Valgus Kõnnib õhtuid. Kell kuus kuulutati milleeniumi park avatuks ning süüdati tuled. Sest kell kuus ümbritseb uitajaid juba pilkane pimedus.

Oi, kui ilus ja romantiline kõik oli. Seal jalutamine oli tõeline lust, kuigi südames hakkas veidi kripeldama. Tahaks ju kellegi kalliga seda jagada eks! Õnneks on park sellisena avatud viienda jaanuarini ning ma saan seda täiel rinnal nautida ka siis, kui lumi juba maas. Ja süda on taas rahu leidnud.

Ürituse nimi on Saku Bloom ning selle aasta teemaks on “the Way to the Future“, tee tulevikku. See toimub kaheksandat ja ühtlasi ka viimast korda. Lõpu põhjustest ei tea me midagi, aga arvame, et ju on asi raha taga. Kolm kuud valgustada sellist väljapanekut ei saa odav olla. Lahe oli aga see, et meile jagati seal ka paberist prillid, mis sarnanesid 3D prillidele. Mina nägin tähti, aga olemas olid ka lumememmede ja jõuluvanaga variandid.

Kuna park on mu koolile väga lähedal, ei tohiks kedagi imestama panna, et kohtusin seal ka oma õpilastega. Neil on ikka veel raske uskuda, et ma eksisteerin koolimajast väljas ka. Siin on teisi blondiine ka, usute või mitte, igatahes nad ei olnud kindlad, kas see olen ikka mina või ei ole. Aga nii pea, kui ma kuulsin kõlamas “Tiina-sensei” nende kõnes, lehvitasin neile. Järelikult minu õpilased – ega ma ei tunne neid kõiki. Seetõttu ongi põnev, et ma olen õppinud lugema näoilmeid: kui ei reeda koolivorm, reedab nägu. Nad satuvad üsna elevile.

Tundub, et mul siiski veab. Kuigi masendus proovib ikka ümber piirata, siis tegelikult mul ei ole selleks lihtsalt aega. Ma ei kujuta ette, kui jube siinolek tunduks siis, kui ma ei peaks ise ka õppima. Hiljuti sain kõige esimesele tööle tagasisidet: 90 punkti 100st. Ise ka ei uskunud, aga hea tunne oli küll. Muudkui loen ja kirjutan, loen ja kirjutan, vahepeal teen muidugi pause ka, et ikka normaalne olla oleks. Hulluks ei kavatse ma küll end ajada, aga pingutus on suur küll. Ja samas – mulle meeldib. Õpetajatele on kindlasti lihtsam anda üks tund selle asemel, et kõikide õpilaste töid kirjalikult lugeda. Eriti kui õppureid on mitu. Aga natuke on tore küll, et ei pea tundides niisama passima (sest on selliseidki tunde olnud). Ja veel toredam on, et ma ei pea igavusega maadlema, sest mul on alati midagi teha. Niisiis nüüd ma lähen ja teen edasi… Muide, nägin kuumaõhupalli ka! See oli hiiglaslik!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s