Sengakusai (school festival)

Möödunud nädalavahetus oli jälle pikk. Pikem kui eelmised, kui päris aus olla. Teiste jaoks mitte nii väga, aga minu jaoks küll. Viimasele pikale nädalavahetusele järgnes mul viiepäevane töönädal, mis tähendas siis seda, et pidin laupäeva hommikul kooli marssima. Minu kuu alguses koostatud töökavas oli kaks päeva, kus mul polnud ette nähtud ainsatki tundi, kuid selle asemel seisis seal ilus, uudishimu tekitav sõna “sengakusai”. Selle järel sulgudes (school festival).

Kuigi kava koostatakse terve kuu mahus varakult ette, siis on seal siiski ka igasugu jooksvaid muutuseid. Näiteks täna toimus kolmest planeeritud tunnist ainult üks. Samas on nädala raames mul tunde ka lisandunud, sest olin nõus tühjapassimise asemel hoopis telefoniga mängima. See tähendab siis seda, et vastan terve tunni jooksul telefonile ning ütlen dialoogi jooksul kaks fraasi: “Sure” ja “What’s up?” enne kui annan telefoni edasi teisele õpilasele.

Igatahes, reedel ja laupäeval toimuski see müstiline sengakusai, millele pühendati lausa kaks päeva. Reede hommikul kooli minnes olin valmis suureks segaduseks, sest kus ma pean olema? Mida ma tegema pean? Lõpuks tegin seda, mis kõige lihtsam: järgnesin õpilastele. Hommikul toimus võimlas/aulas moeshow, kus kodunduseklubi esitles Asama selleaastast tüdrukutekollektsiooni. Täiesti vaimustavad õpilased! Kollektsioonis olid seelikud, pusad, pluusid, kimonod… Mille nad olid ise teinud. Et mu uhkuse põhjus oleks selge, siis minu noorimad on 12-13 aastased ja vanimad on heal juhul 15 täis. Ja vanimad valmistuvad eksamiteks… Uskumatult tublid, noh!

Lisaks moeshowle esines ka puhkpilliorkester. Esitlusele tulid nii Disney filmide muusika kui ka Ooperifantoomist tuntud laulud. Kuulasin ja imestasin. Peale lõunat esinesid veel spordiklubid, kes olid ette valmistanud paar tantsu. Kas nad kõik on tõesti nii sihikindlad ja andekad? Puhas rõõm.

Päeva teises pooles toimus spordipäev. See koosnes ainult kahest asjast: klassiga koos hüppenööriga hüppamisest ja teatejooksust. Kui ma tohiks üles riputada pilte-videosid oma alaealistest õpilastest, näitaksin teile videot, kus nad hüppavad üksteise järel üle nööri, jätmata vahele ainsatki nööri tehtud ringi. Jumalast rahulikult, naerdes. Kartmata nööriga vastu pead või jalgu saada. No absurdselt vahva. Nii tore, et sain korra oma silmaga sellist asja näha. Ja kui aus olla, siis olen enda tarbeks tehtud video saatnud privaatselt vähestele väljavalitutele vaatamiseks ka.

ilusad pilved

Laupäev oli ka omaette sündmus. Esinesid näitering ja siis toimus koorilauluvõistlus. Väga lahe oli see, et dirigent ja klaverisaatja olid mõlemad õpilaste endi hulgast. Klassid võistlesid omavahel ja hindajateks olid teiste koolide õpetajad. Iga suurema sündmuse vahel oli natuke aega, et lapsevanemad ja muud uudishimulikud saaksid klassides ringi käia ja vaadata, mida õpilased teinud on, alates kaunistatud märkmikest ja taaskasutatavatest poekottidest ning lõpetades riiulitega. Kuigi meie HEV õpilased on kaasatud ka suurtesse klassidesse (ja on ainult osades klassides eraldi), oli neil ka eraldi väljapanek. Suur seinatäis pokemonijoonistusi, mis pakkusid huvi absoluutselt kõigile, kes otsisid sealt endale tuttavaid pokemone ja tuletasid neid endale meelde.

Festival lõppes ühise laulmise ja tantsimisega. Sel hetkel tundsin küll, et südaöine harjutamine tasus end ära. Nimelt haarasid kolmandikud must kinni ja kuulutasid “Tiina-sensei, let’s together! Niisiis ei näinudki ma väga totakas välja, sest teadsin ikkagi natuke, mida ma teen. Ja neil neiudel oli ka tore! Lisaks on tegemist ka 2020 Tokio olümpialauluga, nii et seda tuleb igal pool raadiost niikuinii.

Sedasi olin siis laupäeval tööl ja ma oleksin kohale tulnud ilmselt ka siis, kui nad poleks seda mu graafikusse lisanud. Asjaolu, et ma sain sellele lisaks veel teisipäeva vabaks oli lihtsalt tore boonus. Niisiis olid minu puhkepäevadeks pühapäev, esmaspäev ja teisipäev. Esmaspäev oli riigipüha: sügisene pööripäev. Kes kadestab seda näiliselt suurt pühade arvu võib rõõmustada oma pika puhkuse üle. Minu puhkus on lepingu järgi 20 päeva.

Ja siis ma puhkasin, lugesin raamatut. Mul on paberkandjal eestikeelsed raamatud otsas, aga kui tõesti häda käes, siis lähen raamatukokku. Mingi eestikeelne päkapikuraamat seal oli.

Ainus eestikeelne raamat, mille ma kaasa võtsin, oli Radingeri „Huntide tarkus”. Kohale jõudes lükkasin selle lugemist pidevalt edasi, sest tagavarusid mul ju eriti ei olnud. Lihtne on lugeda palju, kui kõik on kohe kättesaadav. Nüüdseks on minu ELLU probleem lahendatud ja varusid on ka riiulil nüüd veidi rohkem.

Siia tulles leppisin endaga kokku, et ei tohi raamatuid koguda suure kiindumusega, sest ükskord tuleb siit lahkuda ja mul pole Eestiski kuhugi merekonteineritäit raamatuid panna. Niisiis oli täiesti totakas minust võtta kaasa nii hea raamat, millest ma sugugi loobuda ei taha!

„Huntide tarkus” räägib, nagu pealkirigi vihjab, huntidest. Nende elust ja käitumisest looduses. Lugedes tundsin, et see on südamega kirjutatud. Ja minus tärkas soov metsikuid hunte näha. Aga oh häda! Siin ei ole neid! Jaapani kaks hundiliiki on juba pikalt olnud väljasurnud liikide nimekirjas, nii et võin neist imelistest loomadest nüüd unistama jäädagi. Aga raamat oli hea, tõsiselt hea. Nüüd pean vist autori teise raamatu ka hankima…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s