Jahmatus ja värinad

Pikk nädalavahetus on nüüd möödas. Lisaks laupäevale ja pühapäevale oli meil vaba ka esmaspäev, millele langes selle kuu esimene riigipüha, Eakate Austamise Päev, mida tähistatakse aastast 1966. Sellel päeval külastatakse sageli oma vanavanemaid. Meie seda ilmselgelt teha ei saanud. Eile oligi meil siis selline natuke omaette olemise päev, kuigi see ka eriti ei õnnestunud, sest läksime sõbrannaga kaubanduskeskusesse ja raamatupoodi… Enne seda olin muidugi korralik, võtsin tolmu, käisin hallituskolded äädikaga üle ja needsin seda totakat vannituba. No miks ehitatakse sellises kliimas vannitoad, kus õhk peaaegu üldse ei liigu ja mis muudkui kuivab ja kuivab ja kuivab ning tegelikult päris kuivaks ei saagi, ükskõik kui väga sa ka ei pinguta.

Laupäev oli peaaegu sama igav kui esmaspäev. Väike erinevus oli olemas siiski. Nimelt ostsin ma endale kummuti, kuhu rippumist mittesallivad riided sisse panna. Neid ikkagi on ja kuigi alguses plaanisin ma neid kohvris hoida, siis see ilus plaan varsti enam ei sobinud. Siin koguneb tolm nii kiiresti, et isegi pärast tolmuimeja oskuslikku kasutust tundub vahel, et mitte miski pole muutunud. Ja iga päev lihtsalt ei jõua ja ei taha koristada.

Kehv pilt, aga aus kaup. Riiulid mahtusid kõrvale lausa ideaalselt. Magamisaseme jaoks on toas veel ruumi küll.

Pühapäeval läksime Komorosse. Tegemist on pisikese linnaga, mis on erinevate rongiliinide kokkupuutekohaks ja kus on loomaaed. Teed alustasime hommikul vara. Alguses plaanitud kaheksane rong sai õhtu varem halvaks kuulutatud ja niisiis läksime hoopis tund aega hiljem. Kuna elame erinevates linnaosades, siis sisenesime rongi erinevatest peatustest. Meie peatusesse jõudis rong viimasena.

Komoro jaamas oli pisike pood, kuhu me uudishimust kohe sisse astusime. Sealt sain ma omale postkaarte juurde osta ning isegi kohe templi peale vajutada. Eestis olles kogusin ma postkaarte ja mu hiiglaslik Jaapani-teemaliste postkaartide kogu on ikka kusagil alles. Endale on ka tore Muhv nõudmiseni kirjutada. Kes teab, mis tunne on neid aastate pärast lugeda, vaadata, hoida. Jaapan on kirjatarvete kuningannamaa. Siin on absoluutselt kõike, alustades teipidest ja templitest ja lõpetades sadade erinevate kirjakomplektidega. Mõni ime siis, et mu Jaapani kaartide kollektsioon Eestis nii unistamapanevalt kirev on! Markidest ja Gotochi kaartidest ei hakka rääkimagi. Viimaseid nägin postkontoris, kuid pidasin kiusatusele vastu.

Igatahes, Komoro. Päev algas paljutõotavalt. Päike oli juba hommikul pilve tagant välja tulnud ja alustanud oma kustumatu kuumusega kogu linna põletamist. Hea, et ma päikesekaitsekreemi mäletasin peale panna! Mulle meeldib siin lühikeste käistega käia ja selle tagajärjel olen ma päevitunum kui kunagi varem. Elagu suvi!

Kamp turiste

Suveniiripoest-infopunktist seiklesime edasi Komoro kindluse varemetega parki Kaiko-en. See paik on üle 400 aasta vana ja seal kasvavad vahtrapuud olid hämmastavalt suuri lehti täis. Siis, kui ilmad jahedamaks hakkavad minema ja lehed värvi vahetavad, tuleb uuesti minna. See toimub oktoobri lõpus-novembri alguses ja ma kavatsen kindlasti minna. Kas või üksi, kui muudmoodi ei saa.

Park on suur ja tegemist jätkub seal mitmeteks tundideks. Lisaks Sannomoni väravale, mis tähistab sissepääsu kindlusesse, on pargis veel jaapani kunstniku Keizo Koyama kunstimuuseum, jaapani kirjaniku Shimazaki Tusoni muuseum, ajaloomuuseum, loomaaed ja lõbustuspark. Pilet, millega sinna sisse saab, maksis 500 jeeni ning selle sees oli kõik peale lõbustuspargi atraktsioonidega sõit.

Esimesena käisime loomaaias. Papagoid, pingviinid ja isegi loomade kuningas isiklikult olid kohal ja meil avanes võimalus neid vaadata. Tegelikult oli see kurb, sest kuigi mulle meeldib loomi vaadata, tahaksin ma ka, et neil oleks elamiseks piisavalt ruumi. Jaapani loomaaedade puurid on painavalt kitsad ja lemmikloomapoes samamoodi. Ma ei hakka kirjeldama nende suurust ega seisundeid, et keegi vesistama ei hakkaks, sest see pole mu kirjutamise eesmärk.

Seejärel jalutasime läbi pargi ja jõudsime kohvikusse, kust me endale jäätist ostsime. Iga mööduva tunniga tõusis päike kõrgemale ja loomaaias veetsime me ka vähemalt tunnikese.

Purustatud jää maasikasiirupiga. Magus ja jahutav.

Siis kolasime niisama ringi. Täiesti juhuslikult sattusime Shimazaki Tosoni muuseumi juurde ning kuna meil olid piletid olemas, siis sisenesime julgelt. Toson oli naturalismi esindaja jaapani kirjanduses ning tema tuntuimaks teoseks võib pidada romaani “Enne koitu”. Muide, TLÜ akadeemilises raamatukogus on see inglise keeles olemas (“Before the dawn”), nii et kui ma kunagi kodumaale naasen, siis tean, kuhu otsima minna. Muuseumis oli kõik jaapani keeles, kui välja arvata inglisekeelsed sildid kirjaniku elu kohta. Huvitav oli siiski, aga palju parem elamus oleks olnud siis, kui ma oleks rohkem aru saanud. Üks luuletus oli tema Prantsusmaa-sidemete tõttu prantsuse keelde tõlgitud. Paneksin selle siia, aga foto, mille sellest tegin, on haletsusväärne ja selle dešifreerimiseks tuleb Komoros uuesti ära käia.

Veel vaatasime ära kunstimuuseumi, mille keskseks kunstnikuks oli Keizo Koyama.

Asama mägi päikesetõusul

Viimased kaks kohta olid kooli- ja mälestusmuuseum ning ajalooline väljapanek erinevatest Jaapani sõjariietustest. Seal arutasime elavalt selle üle, kui vastikult palav neil sõdalastel küll olema pidi. Pilti seal teha ei lubatud ja ruum oli ka konditsioneerita, aga huvipuudust seal ei tekkinud.

Huvitav vahejuhtum ka sellest päevast. Laupäeval tuli mulle kohale raamat, mille ma endale tellinud olin, ja ma võtsin selle kaasa. Lõunapausi ajal mõtlesin, et oleks äge sellest blogi jaoks pilt teha. Ilusa mägise taustaga ka. Raamatu pealkiri eesti keeles on “Jahmatus ja värinad”. Ja kui tuul selle piirde pealt ümber lükkas, siis seda me ka tundsime. Nimelt arvasime kõik, et nüüd olen raamatust ilma. Kolm paari käsi haarasid korraga selle järele, aga liiga hilja, raamat kukkus…

… aga minu õnneks jäi see pidama piirde alla ja ma ei pidanud seda kuhugi orusügavusse otsima minema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s