Eesti Muusika Päev ja pahad naabrid

Terve nädalavahetus möödus kohutavalt kiiresti ja puhanud ikka nagu üldse ei oleks. Reedel tuli esimene palk ja see oli jahmatavalt suur, kuid õnneks lahendasime selle ilusasti ära. Nimelt pole meil veel tervisekindlustust ja see hakkab maha minema alles septembrikuu palgast. Niisiis saame kindlustuse alles kahe nädala pärast. Loodetavasti selle aja sees me haigeks ei jää. Kuna me tulime läbi JET programmi, siis meil on kõigil ka õnnetuskindlustus, mis hakkas kehtima vist juba sellest hetkest, kui lennuk õhku tõusis. Nii et kui midagi hullu juhtub, siis abita ei tohiks me jääda.

Tervitusi Sakust!

Igatahes, reedel tuli esimene palk ja see tähendas, et tuleb pidu teha. Plaan oli, et vaatame, kas see raha meie kontole ikka laekunud on ja siis mõtleme edasi. Siis hakkas juhtuma aga igasugu ebatavalisi seikasid, mis meie plaane aga mõnuga edasi lükkasid. Ühel ületunnid, teisel pisike autoavarii… Vahele olgu öeldud, et kõik on elus ja terved, aga närvikava on proovile pandud küll. Lõpuks kohtusime kõik avariipaigas ja leppisime kokku, et pärast palga kontrollimist lähme poest läbi ja jääme minu juurde õhtustama, sest osad mu kolleegidest polnud isegi jalga üle mu ukseläve tõstnud. Samas, kui mina olen nii mõnelegi ukse taha ilmunud ilma mingisuguse hoiatuseta ja kõik korterid oma isiklike silmadega üle vaadanud. Sellel on tegelikult palju praktilisem põhjus kui lihtsalt uudishimu. Oluline on teada, kus elavad su sõbrad-tuttavad juhuks, kui nende või sinu endaga midagi juhtub. Ja Jaapanis juhtub pidevalt midagi. Sellest vahvast üritusest pilte ei ole, aga kui kunagi neid veel tuleb, siis saate kindlasti näha. Lõpetasime õhtul hilja ning ei lasknud end eriti häirida minu alumisest naabrist, kelle arvates elan ma liiga valjult ka siis, kui kõnnin kikivarvul ja veedan suurema osa kodusoldud ajast toolis raamatut lugedes. Asi kulmineerus sellega, et too naaber esitas maaklerile minu kohta ametliku kaebuse, et mul oli suur pidu ja me kõndisime liiga valjult. Maakler andis jutu edasi mu ülemusele, kes informeeris sellest mu sõbrannat enne, kui info isegi minuni jõudis. Ametlikult ootan ikka veel teavitust. Ma pole kunagi varem tundnud, et tööandja tungib mu eraellu, ja mulle ei meeldi see, mis sest, et see siin on ju Jaapan, riik, kus töö on Elu. Probleem on selles, et sellel niinimetatud peol istusime me põrandal ja sõime koos õhtust. Isegi last ei saa ringijooksmises süüdistada, sest tema istus arvutis ja vaatas videosid. Heli võib muidugi edasi kanduda, aga selleks peab keegi seda heli tekitama. Kõndimised kõndimisteks, aga ma olen kodus umbes viis tundi ärkvel ja suurema aja sellest tegelen ma tavaliste igapäevaste asjadega, nagu kokkamine ja toolis istudes lugemine või filmivaatamine. Pigem lugemine, sest internetti mul kodus veel ei ole. Kuna see pole esimene kaebus temalt (esimene oli passiivagressiivne kirjake postkastis), siis olen eriti palju pingutanud, et vaiksemalt elada, kõndida kikivarvul. Praegu tundub juba, nagu oleks tegu ühe stereotüüpse võõravihkajaga, kes elab end minu peal välja. Ta on selline kolmekümnendates-neljakümnendates mees, töötab restoranis. Stereotüüpne ütlen sellepärast, et kui ma teda ja ta käitumist oma parimale sõbrale kirjeldasin, naeris ta kurvalt ja lõbustatult, sest sellist karakterit võib kohata päris paljudes populaarsetes animesarjades. Kahjuks ei ole ma ainuke, kes oma naabritega hädas on. Mu sõbranna naaber helistab pidevalt politseisse, et teatada valesti pargitud autost. Kurbnaljakal kombel on auto alati pargitud täiesti normaalselt, politsei laiutab käsi, sest legaalsest vaatepunktist on ka asi korras, aga kuna kedagi häirib, siis nad on sunnitud informeerima… ja mitte mu sõbrannat, vaid meie tööandjat! Üks teine ALT jagas oma kogemusi naabritega ja kuigi esialgu tundus asjalugu normaalne, siis nüüdseks on selgunud, et nad on väga lärmakad. Ju siis mõtlesid need linnavalitsuse töötajad seda, kui ütlesid, et korterid ei ole head. Seesama ALT, kes oma lärmakate naabritega hädas on, pandi elama korterisse, mille eelmine omanik suitsetas nii palju, et see korter haiseb siiani suitsu järele. Me kolisime korteritesse peaaegu kuu aega tagasi. See tütarlaps on astmaatik. Kontrollisin oma üürilepingu üle ja minu suureks rõõmuks pole seal sõnagi selle kohta, kuidas ma oma korteris kõndima pean. Etiketi ja naabrussuhete koha pealt saan ma aru, et oleks tore see lahendada viisakalt, aga kuna asjasse on juba segatud mu tööandja, kes levitab juttu nagu halba kõmulugu, siis ei näe ma sellel lool enam ilusat lõppu.

Laupäev oli seevastu tore. Hommik möödus üsnagi mõnusalt, pesin pesu ja kuivatasin seda rõdul. Pärastlõunaks olime planeerinud aga väikese uudishimureisi teise linnaosasse, kus möödasõites tundus olevat kena poodidega tänav. Tegelikult see nii ilus ei olnud ja meenutas pigem stseeni õudusfilmist, kus päise päeva ajal on kogu elu välja surnud ja kohe ründab meid suur koletislik elajas.

Ainuke elusolend, keda me sel tänaval kohtasime.

Kuna see tänav oli päris väljasurnud, siis otsustasime hoopis natuke ringi kolada ja siis sööma minna. Cameron soovitas meile üht mõistliku hinnaga söögikohta ka, nii et sõitsime sinna.

Minu toit. Muna ja rohelise sibula all on veidike liha ja hiiglaslik kogus riisi.
Sam ja Martin.

Pühapäev oli aga nii eriline päev, et pikalt me ei maganud. Kuigi meeletult tore oleks ühel hommikul sisse magada, siis pühapäev oli Eesti Muusika Päev ja rahvusvaheliste suhete osakond oli meie siinviibimisest kuuldes meid sinna kutsunud. Tegelikult oli üritus veidi suurem ja seal olid esindatud ka teised riigid. Kui me kohale jõudsime, oli Mari Jürjensi kontsert juba hoos. Nii hea oli vahelduseks kuulda ka eesti keelt! Minu viis üritusele sõbranna, kes minu lähedal elab, aga teiste tuttavatega jooksime seal kokku suht juhuslikult.

Seal toimus ka kandle õpituba, kus mõned jaapanlased said selle instrumendiga kätt proovida.

Kuid päeva tipphetkeks oli aga hoopiski midagi muud. Kogu siinoldud aja jooksul oleme puudust tundnud peamiselt ühest asjast. Sellel vahval peol oli see esindatud ja me võisime rõõmust ogaraks minna.

Keegi kohapeal tegi

Kummaline oli see, et leiba pakuti Eesti meega, aga niiviisi sõid seda ainult mitte-eestlased. Kaasaostmisvõimalust kahjuks ei pakutud. Huvitav on see, et Eestis ma leiba ega saia eriti ei tarbinudki, aga eelistus musta leiva osas on ikka nii tugevalt veel sees. Müügiks oli kohale toodud igasugu kadakapuust tooteid, Eesti mett ja käsitööd. Mõtlesin ostmise peale küll, aga hinda vaadates tundsin, et see pole seda väärt. Mul on odavam paluda kodust saata, sest siis ei ole vahepeal kedagi, kes kasumit sooviks. Transpordikulud mulle otse saates ei oleks ka nii üüratud.

Hiljem esinesid ka õpilased Saku Muusikakoolist

Saku muusikakooli õpilased käisid esmaspäeval ka minu enesetutvustustunnis. See tund koosnes kahest osast: kõigepealt küsisid õpilased minu käest küsimusi ja kirjutasid minu kohta teksti, siis tegin ma oma esitluse. Minu esitlus oli seekord lühem, sest õpilased tahtsid laulda. Nad harjutavad iga päev vähemalt 20 minutit ja on selleaastase koolifestivali koorilauluvõistluse favoriidid. Iga kord, kui ma neid kõrvalklassis harjutamas kuulen, sulab mu süda.

Üritusel olid esindatud ka kõik selle piirkonna maskotid.

KoiTaro
Arukuma

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s