Ületunnid ja internetipuudus

Eile oli esimene päev, kui ma tegin ületunde. Eile oli üldse üks selline tobe tööpäev. Asi algas nimelt sellega, et esimene tund oli mul vaba. Sellele järgnes tund enesetutvustust, mis möödus harukordselt kiiresti, ja sellele järgnes veel üks vaba tund. Ja veel üks. Ning väga tehniliselt võttes ka järgmised kaks. Tavaliselt oleks see ettevalmistusteks mõeldud aeg, aga praegu passin ma suure osa sellest ajast tühja. Viimased kaks tundi eile olid aga toredad, sest ma sain osa kontserdist, kus esines puhkpilliorkester Wish. Naljakal kombel on tegu orkestriga, kelle olemasolust olin ma isegi enne Jaapanisse tulekut kuulnud.

Orkester loodi 2007. aastal muusikakõrgkooli vabatahtlike õpilaste poolt. Meie kooli tulid nad puhkpille tutvustama ja õpilasi inspireerima, sest septembris toimub meil koolifestival, kus neil on ka koorilauluvõistlus. Mulle on sellest räägitud vähe, kuid niipalju on mulle öeldud, et ühel ilusal laupäevasel päeval pean ma tööle tulema.

Kuidas siis aga nii läks, et ma pärast seda kohutavalt rasket ja pikka päeva, mida eilne päev kahtlemata oli, lisaks veel ületunde tegin? Juba siis, kui mu töötingimusi paika pandi, tehti mulle selgeks, et mu üheks ülesandeks on õpilaste ettevalmistamine kõnevõistlusteks ja inglise keele suuliseks eksamiks. Tuleval nädalavahetusel on üks võistlus juba ees, nii et kaks õpilast anti mulle kohe õpetada. Ei mingeid juhendeid, kuidas ma neid aitama peaks, ega seda, kuidas mu ületunnid fikseeritakse. Sest ületunde see tekitab – ma ei saa neid aidata ajal, kui neil on tunnid või klubitegevused. Niisiis jääbki tegelikult ainult aeg, mille järgi on mu koolipäev tegelikult ammu läbi. Mis on päris nõme, kui mõelda sellele, kuidas mu päevad praegu sisustatud on.

Hea on see, et koolis saan ma kasutada internetti igasugusteks vahvateks asjadeks nagu uudiste lugemiseks, facebooki sirvimiseks, isikliku meilikonto kirjade lugemiseks, blogipostituste kirjutamiseks (see on väga raske, arvestades, et täpitähti mu klaviatuuril ei ole ja pean need ükshaaval vikipeediast kopeerima). Halb on see, et ma ei saa lugeda oma ülikooli meiliaadressile tulnud kirju ega vastata, sest Jaapanist sisselogimine on nagu turvarisk ja nad tahavad kontrollida, kas ma olen ikka mina, kasutades minu Eesti telefoninumbrit. Selle SIM kaart pole enam mu telefonis ja niisiis ei saagi ma tööl seda kontrollida. Telefonis sai mul ka internet otsa ja ootan nüüd innukalt esimest septembrit. Koduinternet on endiselt suur küsimärk, aga peale palgapäeva hakkab see ka ilmselt rohkem liikuma. Koduinterneti seadistamine võib päris kalliks minna, räägivad siin kauem olnud JETid.

Veel teeb rõõmu palgaleht, millel oli nii paljugi üllatavat, aga sellest tuleb juttu siis, kui see palk ka kunagi päriselt käes on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s