Kultuurišokk ja väikesed võidud

Ma olen väsinud ja võiks öelda, et mu esialgne vaimustus Jaapanist on hääbumas. Tokyo orientatsioonil antud paberi järgi on tegu kultuurišoki ühe sümptomiga. Teiste hulgas on välja toodud ka koristamisvajadus ja frustratsioon kohaliku keele suhtes. Ka nende punktide juurde võib teha ilusa suure ristikese. Ilmselgelt ei ole ma kohanenud nii hästi kui enne lendu pakkides arvasin. Ma pakkisin selle mõttega, et “seda müüakse kindlasti Jaapanis ka”. Noh, ma ei eksinud. Kindlasti müüakse, aga selleks, et neid osta, on vaja kindlasti rohkemat kui lihtsalt seda “ma tahan” tunnet. Selleks on vaja keeleoskust, arusaamist ja julgust/tahtmist end läbi raskuste selgeks teha.

Pisemad asjad on lihtsad. Ma oskan osta spagette ja köögivilju. Siinsed kirsstomatid maitsevad täpselt nii nagu kodus vanaisa kasvatatud. Spargel maitseb ka nagu spargel ikka. Kalaga on natuke keerulisemad lood. Esiteks on siin hiiglaslik valik kala igas tema vormis. Kalalett näeb vapustavalt ahvatlev välja ja iga kord kui ma sellest möödun, tunnen, et võiks midagi osta. Tahaks teha midagi head, aga ma ei tunne sealt letist isegi kõige tavalisemat lõhet ära. Teine asi, mis ohkama paneb on hind. Ilmselgelt ei saa ma jätkata sama dieeti, mida Eestiski, ja ma olin selleks omast arust valmis. Aga tegelikult ei olnud. Mul on riisist täiesti kõrini ja magusast tegelikult ka. Siin on nii palju uusi asju, mida proovida, aga kes see ikka nii palju jõuab? Köögiviljad on hea hommikune pidepunkt. Niisiis on üllatav, et ma paljude uute toitude proovimisest hoolimata olen hoopis kaks kilo alla võtnud. Tore seegi!

Sibula ja kartuli tükihind on 57 jeeni ehk umbes 50 eurosenti.

Natuke raskemad on elulised küsimused. Kui ma oma esimese paki kätte sain, siis ma elasin õnnepilves. Teise paki kohaletoimetamise ajal ei olnud mind aga kodus. Niisiis seisin keerulise küsimuse ees: kuidas ma selle kätte saan? Mõnda aega mossitasin kodus ja ei tahtnud sellega tegeleda. Kõik oli jaapani keeles. Siis aga võtsin selle teatise tööle kaasa ja hakkasin vabal hetkel sellega tegelema. Olgu ka öeldud, et mul on tööl praegu mitu vaba tundi, mis muidu oleks tundide ettevalmistusaeg. Ja kuna mul kodus internetti ei ole ja telefonis sai see ka otsa, siis mul ongi hetkel võimalik netti kasutada ainult tööl ja conbinis. Jaapani posti kiituseks pean ütlema, et kuigi see teatis oli 100% jaapanikeelne, olid neil internetis inglisekeelsed juhised uue aja määramiseks. Ehk siis – nad tulevad mulle neljapäeva õhtul seda uuesti tooma. Kuna selles pakis on kas minu tervisekindlustuskaart või mingi muu oluline dokument, siis ma loodan väga, et nende saabumine nii hilja ei takista palga kandmist reedel minu kontole. Meie saame palka jooksva kuu eest ja üldiselt kantakse see üle kuu keskel. Kuna me aga alles jõudsime ja meie dokumentide vormistamine võttis aega, saame me selle aga kuu lõpus. Mõtlesin, et jõuan end selle aja jooksul halliks oodata, aga kuna suurem asju olid korteris siiski olemas, siis minul läks vähem raha kui arvasin. Tõsi küll, mul on ikkagi suuremat külmkappi vaja. Praegu käin nagu totakas iga päev toidupoes.

Meenutuseks minu tilluke külmkapp
Tillukese külmiku teine probleem on see, et kahest riiulist tillukene sügavkülm jäätab selle alusel külmkapiriiulil oleva toidu ka ära. Jäätunud porgand pole sugugi nii tore, kui selle kilohind on üüratu.

Samm keerulisem oli apteegis. Ma olin valmis selleks, et käin ja jõllitan pingsalt iga pakendit, kuni mulle vaatab vastu otsitav keemiline sümbol. Vaevalt olin ma sellega algust teinud, kui juba astus mulle ligi apteeker ja küsis jaapani keeles, kas ta saab mind aidata. Mu nägu muutus kaameks, aga kuna nutitelefon oli käepärast, siis ma otsisin lahti Word faili ja kirjutasin sinna need kaks tähte, mis võtsid kõik minu vajadused kokku: Mg. Miks mul on magneesiumit vaja? Kuigi mu lõunasöök sisaldab igasugu magneesiumirikkaid toite, on siinne kliima nii palav ja higistama ajav, et keha piinleb mineraalide puuduse käes. Ja kuna ma iga päev jalutan kooli ja tagasi koju, siis pole midagi imestada, et mu keha ühel hetkel protestima hakkas ja öösel mulle kingituseks lihaskrambi saatis. Apteeker sai kohe aru, mida mul vaja, ja leidis tabletid, milles on kokku pandud kaltsium ja magneesium. See on hea südamele ja veel millelegi. Kokku tohib päevas võtta neli tabletti. Õhtul võtsingi mõned ja mind saatis möödunud ööl vist mu kogu Jaapanis oldud aja parim uni. Melatoniini selles poes ei müüdud ja mulle soovitati otsida seda mõnest suuremast poest.

Ainuke magneesium, mis selles tillukeses poes oli.

Kõige raskem keeleline väljakutse oli siis, kui minu nimele tulid mingid jaapanikeelsed paberid elektrifirmast. Ignoreerisin siis neid seni, kuni jooksime conbinis kokku Cameroniga, ALTiga, kes tuli Sakusse USAst umbes nädal enne meid. Kurtsin, et ma ei saa midagi aru, ja siis ta lubas mind aidata, kui oskab. Saatsin talle pildi ankeedist, mille täitmine mulle jõukohane ei olnud, ning sain vaimustavalt head uudised. Ma võin neid pabereid täie südamerahuga edasi ignoreerida, sest krediitkaardiga ma elektriarvet maksma ei hakka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s