Festivalid ja piknikud

Nädalavahetus möödus ütlemata kiiresti. Alles viskasin reede õhtul koju jõudes koti põrandale, et see siis uuesti üles korjata ja välja jalutama minna. Üks asi, mis tööpäevadel kiiresti selgeks sai, on see, kui palju elab siinkandis minu kooli õpilasi. Niisiis olin valmis, et conbini ees sõbrannat oodates saan veel mitu korda neid näha. Üldiselt katsun nendega rääkida tühjast-tähjast. Küsin, kuidas neil läheb, uurin natuke ümbruskonna kohta. Reede õhtul oli mul postkastis teade, et pean paki järele minema. Kohe oli hea ühe tüdrukutekamba käest teed küsida ja kuigi nad olid valmis mind kohe sinna kohale juhatama, teadsin ma tegelikult, et see postkontor on meie saabumisajaks juba kinni. Huvitaval kombel pole ma näinud veel ühtegi lapsevanemat, aga samas on see võib-olla ka hea. Ainult inglise keelega siin hakkama ei saa ja ma olen isegi hakanud natuke jaapani keeles pudistama. See tuleb kohmakalt, vigadega, aga piisavalt hästi, et ma saan oma tahtmised lihtsamate asjade puhul jaapanlastele selgeks teha. Kaks põhilist asja on „Palun mulle üks suur kohvi” ja „Ei, ma ei taha kilekotti”. See viimane on just eriti oluline, sest ma võtsin Eestist kaasa korduvkasutatava koti, ja kuigi ma kasutan seda pidevalt, upun ma siiski plastikusse. Umbes kolmandiku minu köögist võtab hetkel enda alla prügi. Ühe koti saan õnneks homme varahommikul ära viia ja järgmise veel päev hiljem.

Koolifestivalil

Laupäeva hommikuks olime sõbrannaga, kes tuli ka siia inglise keelt õpetama, teinud ühised plaanid. Ma läksin natuke enne kümmet tema juurde, et kohvi juua. See tehtud, läksime oma esimesele koolifestivalile. See ei toimunud üheski koolis, kus me õpetame (minul on üks, temal aga lausa kolm kooli!), aga kuna Natalia tuli oma armsa tütrega, siis oli meil juba nüüd see võimalus. Minu kooli esimene festival toimub septembris ja sellel päeval pean ma tööl olema. Juba praegu on koolis olles kuulda minu õpilaste ettevalmistusi.

Selle kooli lähedal oli armas ja pisike park, kust avanes armas vaade mägedele

Milline on üks Jaapani koolifestival? Eks need ole kindlasti erinevad, aga see, kus me käisime, oli täiesti armastusväärne. Kuna mina õpetan ainult põhikooli seitsmendat, kaheksandat ja üheksandat klassi, siis oli see ka minu (siiani) ainuke võimalus näha ühte Jaapani algkooli. Algkooli alla käivad siin kuni kuuendad klassid. Me ei olnud veel jõudnud kooli sisehoovigi, kui ma kuulsin, kuidas keegi elevalt jaapani keeles seletas: „Vaata, vaata, Tiina-sensei!” Nii oligi, et ma ei pääsenud oma õpilastest isegi mitte nädalavahetusel. Olgu siis põhjuseks eelnevad õpingud selles koolis või nooremad õed-vennad, Asama JHSi koolivorm oli sellel üritusel tugevalt esindatud. Minu kohalolu tekitas teataval määral elevust, aga veel rohkem elevust ja uudishimu tekitas asjaolu, et nad nägid ringi jooksmas kuldsete kiharatega teismelist tütarlast.

Kes on mind piltidelt näinud, siis see teab, et ma pole enam punapea nagu mitu aastat tagasi. Ma olen lasknud oma loomulikul juuksevärvil välja kasvada ja Jaapani mõistes olen ma ikka nii blondiin, kui üldse olla saab. Niisiis tekkis õpilaste vahel elav arutelu: kui vana on Tiina-sensei ja kas see on tema laps. Üks tüdrukutegrupp võttis julguse kokku ja saatis oma esindaja minu vanust küsima. Vastasin ausalt: ma olen 23. Õpilane hõikas selle grupile ja nad hakkasid arvutama. Ei, minu laps ei saanud see tüdruk kuidagi olla. Seega tulid nad oma uudishimuga välja ja ütlesid, et nad nägid siin ühte blondiini eurooplast. Otse loomulikult seletasime neile kogu loo ära. Kuidas muidu satuks kaks välismaalasest ALTi sellisele eksklusiivsele üritusele?

Selle festivali üheks põhiosaks oli laat, kus iga klass oli oma putkaga väljas. Mõned müüsid ehteid-aksessuaare, mõned müüsid söödavat kraami. Hinnad jäid 50 ja 200 jeeni vahele. 200 jeeni maksis yakisoba, praetud tatranuudlid, mille me omale lõunasöögiks ostsime. Väga hea tehing! Kõht sai maitsvat rooga täis ja rahakott ka ei pillinud. Rahvast oli palju, toimusid ka mõned esinemised. Sedasi sai täidetud päeva esimene pool.

Ostsin endale patsikumme ja muid aksessuaare – siin on nii palav, et juuksed peavad peaaegu kogu aeg kinni olema.

Päeva teine pool oli sama eriline kui esimene. Nimelt oli meil jälle põhjust kõigiga kokku saada. Kui oma esimesel vabal nädalavahetusel tähistasime Yuna sünnipäeva, siis seekord oli aeg tähistada Martini oma. Kuna ilm seda lubas, kohtusime jällegi ühes pargis ja pidasime maha ühe toreda pikniku. Hiljem, kui päike juba loojuma hakkas, pakkisime asjad kokku, tõstsime Martini jalgratta autosse ning läksime edasi kaubamajja, kus niisama uudistades õhtu öösse veeretada. Kuna me oleme linna peale laiali pillutatud, siis nädala sees me kõik kohtuda ei saa. Ilmselt ajame end järgmisel nädalavahetusel ka välja. Reedel tuleb esimene palk ja selle tähistamine oleks ju ideaalne põhjus uuesti kokku saada! Tõsi küll, kui ka siis on päikeseline päev, pean meeles pidama, kui oluline asi on päikesekreem. Praegu on mu õlad punased nagu vähil. Õnneks tundub, et paraneb ise.

Väike osa peolauast

Täna, pühapäeval pakkisin viimased asjad lahti ja panin oma teise riiuli kokku.

Minu au ja uhkus!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s