Esimene nädal tööl

Esmaspäev. Osad meist veetsid selle aja oma kooliga tutvudes, kuid minu jaoks oli see vaba päev. Kasutasin selle ära tuba koristades, prügi sorteerides ja oma kooli ümbrust uudistades. Pärast lõunat sain kokku ühe koos meiega Tokyost tulnud USAst pärit inglise keele abiõpetajaga, et koos šoppama minna. Kolasime mööda Aeon kaubanduskeskust ja vaatasime igatsevalt kõiki nunnusid mänguasju, mida me endale hetkel lubada ei saa. Hiljem liitus meiega veel üks ALT, kes ei pidanud end tutvustama minema.

Teisipäev. Ärkasin kell kuus, et end valmis seada. Riietusin nii viisakalt, kui sain, sest on teada tarkus, et Jaapanis loevad esimesed muljed väga palju. Sõin hommikust (praemunad spargli ja kirsstomatitega) ja asusin natuke peale kaheksat teele. Ma saan tööle minna, kas jala või jalgrattaga, aga kuna viimasega sõites pole lubatud vihmavarju kasutada ja kuna siin on teed kitsad, siis otsustasin jalutuskäigu kasuks. Kohale jõudes ootas mind ees soe vastuvõtt: kohtusin direktori, õppealajuhataja ja kuue inglise keele õpetajaga, kellega ma koos töötama hakkan. Lühikese kohtumise jooksul lepiti kokku minu tööajad ja see, et ühtlasi kuulub mu ülesannete hulka ka õpilaste ettevalmistamine kõnevõistlusteks ja eikeniks kutsutavaks eksamiks minu tavatööaegadest väljaspool. Eiken on Jaapani riiklik inglise keele eksam, millega õpilaste keeleoskust mõõdetakse. Seda arvestavad osad välisülikoolid ning õpilased saavad osades koolides nende eest ka lisaainepunkte. Teoorias kompenseeritakse mulle see töö vaba ajaga, aga reaalsuses… eks me näe. Esimene eratund on mul juba järgmisel kolmapäeval. Kogu vestlus toimus jaapani keeles ja minu jaoks tõlgiti ainult kõige põhilisem.

Siis näidati mulle veel kooli ja ma imestasin, kui suur kool see on. Siin õpib natuke rohkem kui 700 õpilast. See on Saku linna kõige suurem kool ja tõenäoliselt on see ka terve Toshin bloki suurim.

Nagano prefektuuri kaart

Kolmapäev, minu esimene koolipäev. Hommik algas päikesega, kuid lõppes sellise paduvihmaga, et kaalusin ületundide tegemist hoolimata nelja- või viietunnisest toolisoojendamisest. Ma olin jälle väga pidulikult riides. Meil pidi olema trimestri avatseremoonia, nii et ma eeldasin, et see tähtis sündmus nõuab piduliku riietust. Oi, kuidas ma eksisin! Nimelt ei teadnud ma siis, et minu õpilaste koolivorm on… SPORDIRIIETUS! Terve see kool on nagu hiiglaslik võimla! Sisejalanõudeks on neil valged tossud ja erinevatel klassidel aitab vahet teha pükstel olev triip, mis on siis kas punane, kollane või roheline. Loodetavasti on nende talvine koolivorm parem ja nad ei kõnge külma kätte ära. Kuigi mul selleks päevaks tunde ei olnud ette nähtud, sain vaadata ühte inglise keele tundi. Õpilased tahtsid minuga väga tutvuda, niisiis lubas nende õpetaja minu käest küsida, kas ma tahan tundi vaadata… ja kuna mul ausõna midagi paremat teha ei olnud, siis ma läksin.

Kolmapäev oli ka esimene päev, kus ma sõin koolilõunat. See oli natuke piinlik, aga tore ka. Ja kõige parem asi selle juures: ma ei pea kõike ära sööma. See on hea, sest osades koolides pole see lubatud samas kui toitu jagatakse välja kuhjaga. Sellel päeval serveeriti üleni jaapani stiilis einet.

Neljapäeval riietusin juba tagasihoidlikumalt, valides selga valge pluusi ja musta seeliku. Kooli sisejalanõudena kasutan hetkel heledaid kontsakingi, nii et katsun nende järgi seada kogu oma riietuse. Neljapäeval andsin oma esimese tunni ja see oli… täielik katastroof. Viimases postituses küsisin, mitmenda klassi õpikuga on tegemist. Siin on vastus: üheksandike.

See on JHS kolmanda klassi, meie mõistes üheksandike õpik.

Niisiis võite arvata, mis juhtus. Ma ülehindasin nende sõnavara ja minu jaapani kolleeg veetis suure aja mu juttu tõlkides. 15 minuti pikkusest ettekandest sai niisiis terve tund. Kahe tunni vahele jäävat aega kasutasin esitluse lihtsustamiseks ja kontrollküsimuste väljamõtlemiseks, sest oluline on ju nende panus, mitte minu oma. Iga tunniga ma siis natuke harjutasin ja parandasin. Kui ma kunagi lõppu jõuan nende esitlustega, siis on asi selge! Mul on 22 klassi ja igas klassis on umbes 40 õpilast. Esimesel nädalal kohtusin viie klassiga, kelle hulgas oli ka minu esimene lõunasöögiklass. Jaapanis söövad õpilased oma klassiruumis, tuues ise sööklast toidu ja seda laiali jagades. Minu lõuna pannakse kandikule valmis õpetajate toas sööklapersonali poolt ja vahetunni alguses ma lähen sellele järele. Õnneks nõusid ma ise tagasi viima ei pea – mu armsad õpilased hoolitsevad selle eest.

Neljapäevane lõuna. Jah, suur tükk saia, makaronid, supp, salat ja pudel piima.

Reede oli minu kõige, kõige parem päev. Minu enesetutvustus oli lihtsam ja ma tegin selle jaoks midagi väga olulist: otsisin välja pokemonide nimed inglise ja jaapani keeles. Paljudele tuli suure üllatusena, et kõik ei teagi seda nunnut kilpkonna zenigamena. Kuna oma huvidest tuleb osata rääkida, siis tuleb inglisekeelsete nimede teadmine igal juhul neile kasuks. Ja minu enesetutvustus on selle tõttu natukene parem.

Prillidega Squirtle / Zenigame mängus Pokemon Go

Minu esimene reedehommikune tund nägi välja natukene teine, sest see õpetaja soovis, et õpilased küsiksid minu käest küsimusi ja kirjutaksid pärast mind tutvustava teksti. See oli vahva, sest nemad said küsida ja mina sain vastata ja neid oma vastustega üllatada. Alles pärast tegin neile pisikese ettekande ja näitasin neile videot kiikingust – eks ikka selleks, et neis Eesti vastu huvi tekitada. Kusjuures, üks selle klassi õpilane käis eelmine suvi õpilasvahetusega Eestis!

Teine tund oli aga rohkem esitlusekeskne, aga seekord küsisin ma rohkem mitme vastusevariandiga küsimusi. Selle tunni õpetaja kardab minuga natuke inglise keeles rääkida – ta on armas ja tagasihoidlik ning tegelikult räägib ta väga head inglise keelt. See tuli tunnis välja, sest me olime sunnitud õpilaste ees rääkima. Seekord vaimustasin ma oma juntsusid kiikingu ja pokemonidega ning sellega, et ma olen õppinud kuute keelt. Sellest vaimustuvad muide ka õpetajad, kuigi ma ei räägi kõiki neid keeli just kõige paremini.

Muide, mind on just informeeritud sellest, et 2. septembril tulevad minu enesetutvustustundi vaatama kaks eestlast: üks muusikaõpetaja ja kaks õpilast. Arvan, et nad on Saku muusikakoolist, nii et kui teate neid (õpilaste nimed on ehk Sandra ja Ester?), siis öelge edasi, et ootan neid väga ja… kui neil mahub midagi veel kohvrisse, siis tooge mulle mõned Kalevi pähklibatoonid. Mul hakkavad need otsa saama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s