Koolitused ja o-bon

Viimase nädala aja sees on meil toimunud kaks koolitust. Üks neist oli Sakus. Seal saime hea ülevaate Jaapani keeleõppe süsteemist ja sellest, millised on nende keeletunnid. Natuke töötasime ka nende keeleõpikutega ja mul hakkas veidi kurb. See on nii teine maailm. Aga ma olengi selleks siin, et seda mõista ja võimalusel aidata neil liikuda parema keeleoskuse suunas.

Arvake mitmenda klassi õpikust see pilt on!

Sama päeva õhtul oli o-bon, üks neljast kõige olulisemast pühast Jaapanis. Vana kalendri järgi poolitas see aasta kaheks, hiljem segunes see ühe budistliku tähtpäevaga. See on esivanemate austamise püha, kus palvetatakse oma vanemate hea tervise ja pika elu eest, meenutades samas ka kõiki eelnevaid. Kuna mul on nii head vanemad ja vanavanemad, siis ma muidugi palvetasin nende hea saatuse eest. Teate, kui hea isa mul on? Tänu tema abile sain ma omale arvutijuhtme tellitud! Postiljon tuli kaks päeva hiljem (ehk täna) ja ma saan nüüd jälle arvutit kasutada! Pildid, filmid, muusika! Nii hea on omada vahelduseks muud meelelahutust.

Kui me oma esimesel Sakus oldud õhtul kambaga jalutamas käisime, leidsime selle Buddha kuju. Tema juures palvetatakse ka muide hea tervise ja pika elu eest, nii et loodetavasti võtab ta meie palveid kuulda ja me elame ka ise kõik siinsed juhtumised üle.

Kuna siin läheb õhtuti varakult pimedaks, siis tähistatakse muidugi ilutulestikuga. Niisiis ajasime end õhtul välja ja sõitsime kõik meie linna peamisesse keskusesse, et vaadata Chikuma jõe ääres seda tulevärki. Tuleb öelda, et siin võetakse seda väga tõsiselt: see on ühtemoodi vaatemäng kui võistlus. Meile räägiti, et on üks peamine ilutulestikukorraldaja, aga samuti võisteldakse samal õhtul järgmise aasta korraldusõiguse pärast. Vaatemäng kestis vähemalt tund aega ja oli imekaunis.

Ja muidugi oli seal traditsiooniline toidutänav, mis oli täiega vinge!
Nii pime on õhtuti, et kõik fotod on sellisel ajal tehtud ehku peale.

O-boni õhtu tipphetk oli see, kui sild, mis oli liiklusele suletud, lõi särama. Ilutulestik vallutas kogu silla, voolates nagu veejuga sillalt alla. See oli võrratu vaatepilt, mida ükski telefonikaamera ei suutnud pildile püüda. Aga see hetk sööbis hinge, nii et minuga see jääb. Mina hakkasin kodu poole liikuma veidi enne ametliku programmi lõppu, sest tahtsime rongile jõuda ja mitte päris öösel koju jõuda. Järgmise päeva hommikuks oli meile määratud eriti varajane ärkamine.

Sest järgneval päeval oli meie teine ja palju ägedam koolitus. See toimus meie prefektuuri keskuses, Nagano linnas ja sinna tulid kõik uued JETid. Teed alustasime varakult. Mina lahkusin kodust kell 06:40, et kohtuda sõbrannaga pisikese toidupoe ees, haarata sealt kaasa tops kohviga ja jalutada hommikuvaikuses Iwamurada rongijaama. Sealt väljus rong kell 07:23 ja me olime oma seitsmesest grupist viimased rongileminejad. Ülejäänud elavad teistes linnaosades ja pidid seetõttu veel varem teed alustama. Sõit oli pikk ja ümberistumiseks oli meil kõigest viis minutit. Ja kuigi see oli meil esimene kord võõras rongijaamas ümberistumist teha, saime me suurepäraselt hakkama! Meie lõpp-peatus oli Nagano rongijaam, mis avati 1888. aastal ning seda kasutab iga päev umbes 26,000 inimest.

Nagano rongijaamas.

Rongijaamast jalutasime linnavalitsuse hoonesse, kus toimuski meie koolitus. Alguses toimus loeng üldise infoga ja meile selgitati veelkord meie töökoha hierarhiat. Probleemi korral peame me esimesena pöörduma oma otsese ülemuse/vastutaja poole. Selleks ei ole mitte koolid, mille juures me töötama hakkame, vaid keegi haridusosakonnast, kes meiega tegelema peaks. Paraku juhtus nii, et meie vastutaja see aasta jäi “haigeks”. See on ilus viis öelda, et ta lahkus töölt ja jättis asjad nii, nagu need nüüd on. See on ilmselt ka üks meie probleemide tagamaadest. Haridusosakonnast kõrgemal asuvad meie nõustajad prefektuuri tasandil. Mina olen osadest probleemidest nendega juba kirjutanud, sest need on olnud minu jaoks piisavalt olulised. Suhtlemine haridusosakonnaga ebaõnnestub vahel keelebarjääri tõttu, nii et ma imestan aeg-ajalt, et programmi kandideerimisel jaapani keele oskust ei nõutud.

Pärast infotundi toimusid erinevad töötoad tundide läbiviimise ja töökohal käitumise kohta. Kuigi mul on ainult JHS, lubati mul osaleda ka algkooli töötoas, sest kui ma jään kauemaks kui aastaks, antakse mulle ilmselt kunagi ka mõni nende seast. Ma olen vist ainuke, kellel on üldse ainult üks kool. See on hea, sest see tähendab, et ma ei pea ise keset päeva teise kooli tormama – ja need koolid pole alati lähestikku. Tean inimesi, kelle puhul on auto omamine täiesti hädavajalik, et tööl käia. Õnneks on koolide jagamisel siiski mingil määral arvestatud juhilubade olemasolu ja puudumist. Ja meile kõigile anti jalgratas. Minu oma jääb ilmselt üsna õnnetult mõneks ajaks seisma, sest eraldi ratta- ja kõnniteid kui selliseid siin eriti ei ole. Mu koduni viib tee, mille läbimine pimeduses on päris hirmuäratav: valgustus on kaootiline ja pimestav ning tee on täpselt nii kitsas, et auto mahub sinna sõitma. Tõsi, ma olen seal autot näinud siiani vaid kolm korda, aga siiski. Turvalisus ennekõike! Ka suuremad liiklusteed, mida ma siiani kasutanud olen, on suuremas osas kõnniteevabad, nii et käimegi sageli hanereas eraldusjoone taga. Ametlikult võib seda kitsast teed nimetada ilmselt ikkagi kõnniteeks.

Ühe pikema pausi ajal avanes meil võimalus kohtuda Arukumaga. Arukuma on Nagano prefektuuri maskott. Ta on õunamõmmik ja ta on poole õunapuu pikkune. Kas ta pole nunnu?

Mina õunamõmmikuga

Päeva lõpus oli meil aga veel üks koolitus, mis oli erilisem kui eelnevad. Nimed korraldasid selle ühe Nagano põhikooli õpilased, et tutvustada meile Naganot ja Jaapani kultuuri. Saime kuulda erinevaid esitlusi jaapani toidust, Nagano taliolüpiast ja ümbruskonnast, proovida kätt erinevatest kohalikes mängudes, nagu kendama ja gyutan, ja teha kalligraafiat. Muide, kes tahab kendamat proovida, siis tegelikult müüakse seda ka Eestis Ahhaa teaduspoes.

Mind kalligraafias juhendav tütarlaps klõpsas minust ja mu esimesest katsetusest pildi ka!

Päris paljud jäid peale koolitust veel tervitus- ja tutvumispeole, aga kuna selle kulud oleks tulnud meie enda taskutest, siis tõttasime otse rongile. Kui me oleks otsustanud peole jääda, oleks meil ilmselt olnud vaja ka ööbimiskohta. Tagasi Sakusse jõudsime õhtul alles kaheksa paiku, kui väljas valitses pilkane pimedus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s