Kuidas ma jaapani keele selgeks sain?

Naeratades ja noogutades ja aeg-ajalt midagi ühmates. Tundub, et sellest peaaegu piisab.

Me saabusime Saku linna kolmapäeva õhtul. Täna on juba laupäeva hommik. Esimese öö veetsime me jaapani võõrastemajas, magades esimest korda futonil. Teise öö veetsime aga juba omaenda kodudes, oma isiklikul futonil, isikliku konditsioneeri all. Viimased paar päeva on olnud täis igasugu lepinguid ja poodlemist. Üleeile alustasime päeva, kogunedes kõigepealt Saku linna haridusosakonna kontorisse. Seal ei saanud me aga pikalt olla, sest meid jagati gruppidesse ning me hakkasime oma asju ajama. Kõige esimesena käisime pangas kontot ja internetipanka avamas. Minuga olid kaasas üks veetlev jaapani naine, kellel on minuvanune poeg, ja kaks JETi, kellest üks saabus tegelikult juba nädal aega tagasi ja kelle ülesanne oli olla meile moraalseks toeks. Miks me sellist tuge vajasime? Sest kõik dokumendid olid jaapani keeles. See oli ka esimene kord, kus ma sain üle nelja-viie aasta kirjutada kanjis, jaapani piltkirjas. Selleks esimeseks fraasiks oli mu koduaadress. Igatahes nägi lõpptulemus välja nagu varesejalad ja kogu protsess oli üliväsitav. Aga lõpuks saime konto avatud, internetipanga juhised antud ning pangaraamatud! Jah, lugesite õigesti. Need iidsed leiutised, mille kasutamine Eestis lõpetati ammu enne seda, kui ma omale konto sain, on väljakutseks kohe, kui ma oma esimese palga saan. Tegelikult ma ei tea, kas pangaraamat on õige sõna. Üks sõnaraamat annab tõlkeks hoiuraamat. Aga nagu enne öeldud, mul puudub igasugune varasem kogemus selle artefaktiga.

Minusugustele võhikutele selgituseks, et sellesse raamatusse tuleb üles märkida kõik sissetulekud ja väljaminekud/sularahaväljavõtmised. Vist. Küll ma selle selgeks saan!

Minu raamatuke ja pangakaart on sellise nunnu disainiga. Roheline karu, kellel on õunamüts peas, on minu prefektuuri (Nagano) maskott Arukuma. Nagano on tuntud just oma õunaaedade poolest.

Pärast pangas käimist naasime kontorisse, kus tegime väikese lõunapausi. Söögi ostsime lähedalasuvast toidupoest ja ma ei jõudnud kokkugi lugeda, kui mitu korda mult küsiti “Kas sinuga on kõik korras?” sest ma ei ostnud söömiseks normaalses suuruses lõunasöögikarpi riisi, liha ja köögiviljadega (või ükskõik millega sellest hiiglaslikust valikust). Temperatuur on iga päev püsinud 30°C ringis. Sellise palavusega ei tahagi midagi muud peale jahutava vee ja jäätise. Ma isegi ostsin endale päikesekreemi, et kaitsta oma õrna nahka põletava päikese eest. SPF 50. Ma pole Eestis nii tugevat näinudki. Kuna me olime kontoris ka esimesed, käisime enne söömist veel oma jalgrattaid vaatamas. Need on ilusad, hõbedased ja väga uued. Ka need saame laenuks oma tööandjalt, et käia tööl ja kasutada vabal ajal.

Pärast einestamist jagunesime uutesse gruppidesse ja mina jäin paari selle sama asjaliku naisega, kellega me pangas käisime. Sõitsime kõigepealt Iwamuradasse minu korterit vaatama ja kuna see oli rahuldavas seisus, siis läksime maakleri juurde üürilepingut sõlmima. Kuigi mu kaaslane muretses, et me olime hiljaks jäänud, olime me ometi esimesed, kes sinna kohale jõudsid. Seega minu lepingu järgi täitsid hiljem kõik teised oma pabereid. Ja täiesti loomulikult oli leping ainult jaapani keeles. Sinna õnneks ma jaapani keeles midagi kirjutama ei pidanud, aga kui keegi oskab soovitada head jaapani-inglise vandetõlki või lihtsalt jaapani-eesti tõlki, kellel veidi aega oleks, andke endast märku. Ma tahaks ikkagi täpselt teada, millele ma oma nime panin. Muide, Jaapanis lepinguid üldiselt ei allkirjastata, vaid neile pannakse oma isiklik tempel. Kuna see oli meil juba kohe alguses vajalik, siis lasi meie tööandja need enne meie tulekut valmis teha. Kuna minu eesnimi oli vist liiga pikk, siis minu templil on kirjas lihtsalt Tiina. Jaapanlastes tekitab sageli imestust, et Silvia ei olegi mu keskmine nimi. Nii see on. Passi järgi mul keskmist nime ei ole.

Maakleri juurest saime kingituseks veel prügikotid ja kuna ma olin esimene, sain ma kiirkoolituse ka prügi sorteerimise osas. See tähendab, et mu elamine ei olegi enam täielik seapesa. Lisaks anti meile maakleri poolt veel mõned kodutarbed, nagu nõudepesuvahend, rull vetsupaberit ja pabersalvrätikuid. Neid viimaseid on mul nüüd kuus karpi, mis äkki ära kuluvad kunagi, kui ma haigeks jään. Meie tööandja mõtles samuti meie peale ning me oleme hädavajalikumaga varustatud. Nii hea oli tulla korterisse ja leida sealt eest ventilaator ja pisike külmkapp, pliit koos mõningate söögitegemisvahenditega ja koht, kus magada.

Maakleri juurest tulles naasime mu uude koju, kus mõõtsime mu aknad ära. Kell neli tuli mees gaasifirmast ja ma sõlmisin jällegi mingi lepingu, millest ma aru ei saanud, et saada sooja vett. Gaasifirma esindaja tuleb septembris uuesti minu juurde, aga õnneks ei pea ma seda ise organiseerima. Watanabe-san, üks meie meessoost kolleeg lubas selle ise kokku leppida ja mulle teada anda. Ma maksin ka mingi deposiidi oma Eesti pangakaardiga, sest millegipärast neile sularaha sel hetkel ei sobinud. Jaapani kaardil oli mul sel hetkel 1000¥, nii et ma ei kujuta ette, kui palju mul raha maha läheb. Kuna Eesti deebetkaart on vahel ka natuke krediitkaardifunktsioonidega, siis sobis neile see ilmselt just selle “krediitkaardina”, sest seda nad mult küsisid. Õnneks võtab gaasifirma kindlasti ühendust kui neil swediga mingi probleem tekib ja kuna mul on palju häid kolleege, kes jaapani keelt räägivad, siis saab ehk hakkama. (Kuigi on ka selliseid toredaid kolleege, kes eriti inglise keelt ei räägi).

Peale gaasilepingu sõlmimist viis Watanabe-san mu kardinaid ostma, sest olin enne öelnud, et need on see üks asi, mida ma tahtsin võimalikult kiiresti. Kuigi ma elan teisel korrusel, olen ma üsna asustatud linnaosas. Magamistoa aknast näen kõrvalmajja ja teises toas on klaasuksega rõdu. Rõdu alla on pargitud kaubik, millest vähegi atleetlik inimene on suuteline mu rõdule ronima. Sakus on ka väidetavalt üsna märkimisväärne perverdiprobleem, mille kohta oleme saanud hoiatusi kõigilt peale tööandja. Selle valguses panebki imestama asjaolu, et kaks neiut meie viiesest grupist, kes korraga Sakusse jõudis, elavad esimesel korrusel. Igal juhul on minu rõdu pesu kuivatamiseks liiga väike, nii et pesuvargaid ma kartma ei pea. Küll aga ei taha ma ühel hetkel avastada, et keegi seisab mu rõdul ja vahib tuppa sisse. Praegu on see tuba küll tühi, aga ikkagi. Niisiis aitas Watanabe-san mul kardinad mõõtude järgi välja valida. See härrasmees on väga abivalmis ning hoolimata tema nõrgast inglise ja minu peaaegu olematust jaapani keelest, saime väga hästi hakkama. Ta pakkus end isegi appi kardinaid üles riputama, aga kuna oli juba hiline aeg, siis lubasin tal ära minna. Mu väljavalitud kardinatel olid juba riputamiseks konksud olemas, nii et see ei olnud õudselt keeruline protsess. Niisiis jõudsin mina koju natuke enne seda, kui taevast hakkas vihma kallama. Ehkki me olime graafikust maas, siis teistel läks veel kauem.

Järgmisel päeval pidin ma kell 08:10 oma maja ees olema, et uuesti kontorisse sõita. Mind sõidutas meie osakonna kõige kõrgem ülemus, kes meile tervituskõnet pidas. Ma natuke kartsin autosõitu, sest Jaapani inglise keele programm on natuke teine kui meil. Ilmselt piisab sellest, kui öelda, et neil on aastas inglise keele tunde mitukümmend tundi vähem kui meil ning nad peavad ka ladina tähestiku selgeks õppima. Keeleoskus ei vähenda aga abivalmidust. Kui ma eile õhtul esimest korda siin üksinda toidupoes käisin, siis ma ei saanud kassateenindajast sõnagi aru ja tema minust ka ei saanud, aga ometi lahkusin ma poest, asjad kilekottides. Ma olin küll oma korduvkasutatava koti kaasa võtnud, aga ostsin arvatust rohkem asju, nii et üht kotti oli veel lisaks vaja.

Igatahes möödus autosõit väga meeldivalt. Kui ma sain õigesti aru, siis selle aasta õpilasvahetuses Eesti Sakuga osaleb ka tema laps. Rääkisime veel ilmast ja Eestist ja Jaapanist. Natuke, aga piisavalt, et saime üksteisest aru. Kontoris toimus meil prügi sorteerimise koolitus (kirjutan sellest veel eraldi) ning siis viidi meid poodlema. Kahjuks käisime me sellistes poodides, kust ma ei saanud osta neid kõige hädavajalikumaid asju: puidust taburetti, pesumasinat ja arvutijuhet. Sõbranna ostis omale samal ajal pesumasina ja leppis kokku järgmiseks nädalaks selle paigaldamise. Kui vaja, siis pesen tema juures! Üks läheduses elav kolleeg lubas meie juures asuvat pesumaja ka näidata. Õnneks ei saa see koht kaugel olla, sest see kolleeg elab mul praktiliselt kõrvalmajas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s