Õud ja paanika

Veel ei ole nädalatki möödas sellest, kui ma selle kirja sain. Need viimased päevad on olnud täiesti kohutavad: ühel hetkel olen ma endas ja minekus täiesti kindel, järgmisel nutan hirmust kõige tundmatu ees. Uued asjad on minu jaoks alati rasked olnud. Ema rääkis, kuidas ma enne sisseastumiseksameid paanitsesin ja olin täiesti hirmu võimu all. Kõik läks hästi, aga siiski… ma tean, et hirmust tuleb üle olla, sellele vastu astuda, aga kuidas? Mis on minu tugipunktiks?

Esmaspäeval käisime vanematega mulle ülikonda vaatamas. Õnneks saime kohe esimesest poest sellise, millega suuremat jama ei hakka olema ja mille eest ma oskan kindlasti hoolitseda. Müüjanna sõnul on see ka hea kvaliteediga ja püsib vähemalt kümme aastat. Kui ei püsi, siis mis seal ikka.

Nüüd on mul puudu peamiselt vaid kohver ja sobilikud kingad. Ema kindlasti leiab, et on veel sada asja, aga ma püüan ise sellele mitte mõelda. Kui mõtlen, uputab mu aju end pisaraveesse. Aga sellegipoolest ootan ma juba seda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s